Nii, nii. Olen omadega veits jännis. Nii kaua aega pole teile midagi korralikku kirjutanud. Koguaeg ainult lisan neid pilte. Samas..mul on jälle tekkinud terve hunnik pilte, mille peaksin teile uudistamiseks siia üles laadima. Ja ma usun, et saate läbi piltide päris hea ülevaate ka, või ei? Vaatame, millal need pildid kõik tulevad..hetkel hakkan igatahes oma viimase aja tähelepanekuid siia kirja panema. Vaatame, kuhu välja jõuan.
Esiteks pean ma rääkima sellest, et ma ei suuda ära imestada, kui kiiresti aeg lendab. Ma võin 100% kindlalt öelda, et eelmine suvi küll nii kiirelt mööda ei lendanud. Ma ei ole nagu veel täielikult sissegi elanud ja pmst on viimane siin olemise kuu tulemas. Ja mida ma teinud olen. Kui mõelda sellele, et kus ma käinud olen, siis pean häbiga tunnistama, et isegi NYi pole veel jõudnud, rääkimata teistest sihtkohtadest, kuhu minna tahaksin. Nt Boston on mul üks kindel pleiss, mille tahaksin lõpuks ära näha. Samas, just arutasime siin Heliga, et see siin olek ongi seekord nagu teistmoodi, et õpin nagu kohalikku elu tundma ja tean siin ümbuskonnas kõiki vajalikke pleisse, mis on iseenesest ka ju väga vajalik ja kasulik teadmine. Olen ka ise arusaamisele jõudnud, et alati ei peagi olema to do listis üli tuntud kohad ja ülimad missioonid. Hetkel arvan, et olen siin lähiümbruses ringi seigeldes omandanud palju suurema kogemuse ja väärtuse ja seeläbi ka mõningaid asju hoopis teise pilguga vaatama hakanud. Kui juuni kuus siia tulles olin pigem juba millegipärast arvamusel, et "eiiiiiiiii tea, kas üldse tahaksingi siin USAs kunagi elada", nagu ma seda varemalt ikka tahtnud olen, siis nüüd ma naudin jälle seda elu siin saja protsendi ulatuses. Ma isegi ei tea miks see muutus minu teadvuses jälle aset on leidnud. Ilmselt ongi see siinsete inimeste igapäeva elu nägemine ja sellesse järjest rohkem sisse elamine. Mulle meeldib, kuidas siin tundub elu nii lihtne ja inimestel on aega lihtsalt olla ja perega nt paadi peal käia või niisama suguvõsa istumisi, muid pidusid korraldada, jooksmas käia jne. Jah..olles eestlane ja mitte osates ingliskeelt perfektsel tasemel on kindlasti väga raske endale töökoht saada. Ma mõtlen siinkohal just mõnda erialast töökohta. Nänni töö võid pmst igat nurga pealt leida ja kusjuures..ka selle eest makstakse hästi! Mitte et ma seda enam teha tahaksin :D Aga lihtsalt mainin, et ka see amet on hästi tasustatud. Aga jah, mulle tundub, et siin on isegi tööl ülimalt relax käia. Esiteks on enamus töökohtade poolt väga palju soodustusi ja üleüldse on näha, kuidas töötajaid väärtustatakse ning ajagraafikud on paindlikud. Muidugi, mitte igalpool. Aga see selleks. Mmmm..mida ma nüüd veel kirjutada tahtsin..hmm..mõte kiilus kinni :D :D. Igatahes iga päev avastan mingil hetkel ringi sõites, et õõõõõõõõõõh..ma pean juba jälle siit varsti kohe-kohe lahkuma ..ja et nagu ei tahagi eriti. Okei, pean tõesti teemat vahetama, sellel teemal mõte ikka üldse ei jookse enam.
Nüüd tahan kirjutada sellest, kuidas siin võib jumalast suvalisel ajahetkel ükstapuha mis imesid juhtuda. Kui tihti juhtuks Eestis nii, et kõnnid peolt koju ja tee peal kohtud inimestega, kes omavad jahti ja kutsuvad sind sinna peole. Meil juhtus nii. Ja loomulikult me käisime seal uudistamas. Muidugi oli see kellegi isa jaht, mitte nooruki enda oma, aga ikkagi. Must be nice to have things like this! Ja kui ulmeline on see, et sa käid ühel ja samal peol..ja veel oled ühes ja samas seltskonnas tüdrukuga, kes on järgmise hooaja Tyra Banks´i supermodelli SAAATES!!!! Pluss, kes hakkab hiljem suhtlema mendiga, kes on sulle paar kuud tagasi hullumeelse summa ulatuses trahvi teinud? Missugune ment jooksub pärast sellel tüdrukul järel ja palub vabandust? Haha, lihtsalt liiga hullud kokkusattumused. Ja veelgi enam..kes hakkab deitima mehega, kes tüdrukut korraks autost näeb ja hiljem nähtud tüdruku sõbrannale sõnumi saadab, et sul on niiiiiii ilus sõbranna ja ma tahan temaga välja minna. Kes näeb teleshows kuulsat naist, kes temaga paar kuud tagasi restoranis rääkis ja kiitis kui ilus ta on. Things are happening here!
Järgmisena räägin teile meie ilmaoludest natukene. Eile oli meil suht hull torm. Minu pere ütles, et nemad pole siin majas veel sellist tormi kogenudki. Ükskord oli küll lumetorm, mis oli hullem, sest elektrit polnud jne, aga sellist vihma ja äikesetormi pole veel olnud. "Torm" algas juba lõunaajal, mil telekasse tuli hoiatusmärk. Seejärel hakati edastama uudiseid, mis ajal torm millises linnas ja maakonnas aset leiab. Kusjuures, peab jälle mainima, et kui öeldi, et 7.27 on torm siin, siis nii ka oli!!! Lõunaajal hakkas telefonile ka sõnumeid tulema, et tüdruku muusika laagri lõpukontsert lükatakse edasi ehk esialgse eilse õhtu kella 6 asemel toimub see hoopis täna kell 11 päeval. Ja oleks siis 1 sõnum tulnud selle kohta, EI, tuli vähemalt 20 sõnumit!!!! Hullumeelne lausa. Kui algselt pidid vanemad peale kontserti kahekesi välja minema ja oma sõpradega kokku saama ning mina pidin jääma lapsi vaatama, siis ka nemad jätsid enda väljamineku ära ja nii me istusimegi kõik üleval korrusel ja vaatasime aknast seda show´d, mis väljas toimus. Kõige naljakam oli see, et kuni kella 7ni ei saanud me keegi üldse aru, et miks kuradi pärast see kontsert ära jäeti, sest ilm oli üliilus ja päike endiselt paistis. Aga juba poole tunni pärast saime selgust. Umbes paari minutiga tõmbus väljas jumalast hämaraks, lausa pimedaks ja tekkis mega tuul. Suured jämedad puud kõikusid nii et vähe pole. Mõne sekundi pärast hakkas ka müristamine pihta ja igalpool ümber maja ja ka kaugemal olid näha välgunooled. Poiss oli meil nii paanikas, et hakkas peaaegu et nutma. Ja teate, mis tal poole tormi pealt meelde tuli? See tähtis asi, et ta unustas Wii välja lülitamata. Hahaha. Ta oli reaalselt mures ja jooksis seda Wiid kohe tšekkima, et kas tuli ikka põleb. Aga oh õnnetust, tuli oli kustunud. Siis oli ta veel kurvem..Wii on tema elu. Tema pesapalli ja kõik muud mängud, mida ta saab seal mängida, kui keegi ei viitsi temaga väljas mängida. Siis järgmiseks arvas ta, et okei, homme ei proovi ma Wiid käima panna, et äkki tahab mängukonsool puhata. Leppis isaga kokku, et annab homme Wiile vaba päeva ja siis vaatab, kas mäng ikka töötab. Aga ilmselgelt pidi ta selle kiire tšek-ini ikkagi juba õhtul ära tegema. KÕIK TOIMIS! Aga jah, kuna me elame hästi kõrge koha peal, siis oli päris äge siit mäe otsast alla vaadata. Terve Wedgewoodi tänav oli valge..justnagu udu oleks olnud igalpool, mitte midagi ei näinud. Selle efekti tekitas aga hoopis ülitugev vihm. Suurem osa tormist oli poole tunni pärast möödunud ja peale seda võis näha vaid kaugemal asuvaid välgusähvatusi. Terve öö otsa on mingisugust vihma sadanud ja kõik on suht märg. Hetkel on aga jälle päike ja ulmeliselt umbne. Paariks päevaks lubabki meil nüüd äikest. Nii et see ilm käib vahetustega. Kui teil on ilus, on meil kole ja vastupidi.
Pean teile lastest ka rääkima. Eelkõige poisist. Lihtsalt uskumatu, kui armas ta võib vahepeal olla. Ma ei taha nüüd midagi ära sõnuda, aga ma tõesti olen nii laste kui ka kogu perega üli rahul. Ema-isa on alati igati toredad ja hoolivad ning tundub, et täiesti normaalsed inimesed. Ja ka lapsed. Okei jaa, ma saan aru, et lastel on vahepeal omad tujud ja see ei oleksi normaalne kui nad igal minutil täiesti perfektselt käituskid. Loomulikult on mul olnud päevi, kus aju tossab õhtuks ja ma mõtlen, et oeeh, kopp on ees. Aga kordagi pole olnud mõtet, et appi, ma ei taha siin peres olla ja ma tahan ära jne. Umbes kuu aega tagasi ehk suht alguses kui ma tulin oli selline juhtum, et olime lastega kiikumas ja siis tüdruk ütleb jumalast lambist, et tead Merit, mul on nii hea meel, et sa tulid meile siia, et nad saavad nüüd kõik teha, mida tahavad ja ei pea laagris käima. Siis oli mul juba üli hea tunne. Veel küsis tüdruk, et kas ma saaksin järgmisel suvel ka tulla. Siis ma üritasin talle seletada, et ma ei usu eriti selle võimalikkusesse, kuna pean töö leidma, kooli lõpetama jne. Seepeale ütles tema, okei..aga tee niimoodi, et lõpeta kool ära ja siis tule siia tööle ja õppima ja elama ja jää igaveseks. Oeh, nunnult öeldud. Sel korral oli poiss tagasihoidlik ja ütles, et jaaa talle SHORT OF meeldib, et ma siin olen. Tüdruk toksas teda seepeale ja ütles, et mida sa valetad. Ise just eile ütlesid, et sulle täiega meeldib, et Merit tuli. No see näitas seda, et nad olid ilmselt vanematega minust rääkinud vms. Heli ka ütleb alati, et ära põe, kui lapsed on sinuga rahul on vanemad enam kui rahul. Loodame, et nii on. Eile sain jälle neilt kuulda, et nad on minuga väga rahul. Seekord ütles poiss nii: Yes, i short of like Merit very much. Haha, see short of on lihtsalt nii tema väljend :D Poiss on algusest peale olnud tagasihoilikum. Alguses arvasingi, et ei tea kas temaga saan ikka ühe sageduse peale. Tüdrukuga oli kerge, lased ta oma tuppa ja siis juba näed ja saad aru, kuidas ta lihtsalt istuks seal ja vaataks mu asju, rääkimata sellest, et ta igapäev mu riietuse kohta komplimente teeb ja sõbrannade ees n-ö uhkustab, et tal selline au-pair on. Eelmisel nädalal sain ka kinnitust sellele, et poiss on ikka minuga harjunud ja julgeb tema ise olla. Esiteks olid vanemad ülimalt imestnud, et ta minuga ..ehk siis meie kahekesi ..kinno tuli. Ilma, et tüdruk oleks kaasas olnud. Ja peale seda kuulutas ta veel, et talle väga meeldis! Mina olin rahul :) Ja mis veel. Eile oli ta nõus minuga kahekesi kaubanduskeskusesse tulema. Number üks, tema vihkab poes käimist. Riiete poes just. Toidukas ta võib käia kaasas. Ja number kaks, ta ei ole selline, kes viitsiks vahtida ja oodata ning veelkord, ta ei ole siiamaani eriti julgenud kuhugi ainult minuga tulla. Nüüd näide sellest, kuidas nad üksteist hoiavad. Vend ja õde, ma mõtlen. Eile pidin temaga poodi minema sellepärast, et tüdrukul on täna sünna ja ma ostsin talle natukene liiga väiksed riided (panen kunagi pildi ka kingitusest) ja tahtsin neid ümber vahetada. Siis autos ütleb ta mulle, et Merit, kui me juba poodi läheme, kes kas me saame vaadata Gwenile kingitust ka. Sellepeale ütlesin ma, et mul on tegelikult juba kingitus ja tahangi seda vahetama minna. Siis paneb tema, et kui me leiame mingi mitte kalli Yoshi (on ühed kuulsad mänguasjad siin - konna ja dinosauruse taoline elukas), siis kas sa saad mulle selle osta ja las see olla minu poolt Gwenile. Ta küsis juba nii armsasti, et ma ei oleks kuidagi saanud talle ei öelda. Leidsimegi siis selle kingituse ja ostsime ära. Vahetasime riided ka ära. Täiesti uskumatu, et tema oli minuga tüdrukute riietes shopingul ja pealekauba arvas, et need asjad, mille tüdrukule valisin, on veel ägedad ka. Siis ta küsis, et kas ma viitsin temaga poiste mänguasjadesse tulla, et ta tahab näidata, mida ta kunagi tahaks endale ja missugused asjad tal juba kodus on jne. Nii me siis kõndisime seal poes ringi. Koju sõites ütles ta mulle, et Merit, kas sina palun saaksid selle minu kingituse ka ära pakkida, et tema teeb arvutis tüdrukule sünnakaardi niikaua. Ma oleks nagunii temaga seda kaarti tegema läinud, aga ta tuli ise selle peale juba. Siis mingil hetkel hõikab mind, et kas ma saaksin enda nime spellida talle, et ta ei mäleta enam. Esiteks oli nii armas, kuidas ta seda küsis ja teiseks..ma ei oleks üldse oskanud oodatagi, et ta minu nime ka kaardile kirjutab. Kingituse tõi ka minu tuppa peitu, et Gwen kindlasti ei näeks. Üldse, alati kui kuskil käime ja üks lastest kaasas pole, siis koguaeg nad hoolitsevad selle eest, et teine millestki ilma ei jääks jne. Hommikuti kallistavad vahepeal kui üks laagrisse läheb ja teine mitte. Selliseid asju on lihtsalt üli armas näha. Aga jah, viimasel ajal on poiss just mind imestama pannud. Ta on veel selline väike nunnukas, et küsib ja ütleb igasuguseid asju suht naljakalt. Ja kui on vaja, et ta midagi teeks, siis ta on mingil moel alati nõus. Lihtsalt peab oskama leida see miski, mis teda huvitab. Äge on see kah, kui nad minu juurde tulevad ja küsivad, kas nad võivad kuhugi minna, midagi teha või midagi süüa. Kindlasti kirjutan veel nende laste ütluste teemal. Ma tean, et kindlasti on veel vahepeal neid seikasid olnud, aga hetkel millegipärast ei meenu jälle midagi.
See postitus on juba nii pikaks veninud, et ma ei viitsiks vist isegi seda lõpuni lugeda. Loodan, et teie viitsite. Ma lõpetangi praeguseks ja järgmise postituse teen ilmselt sünna teemal. Paari tunni pärast lähemegi ühte teise linna sünnipäevaõhtusöögile. Alguses mõtlesin küll, et tahaks ise välja minna kuhugi, aga täna ei mängi vist kuidagi välja, sest esiteks pole mul transporti, millega saada vajalikku sihtkohta ja teiseks on minu käest mitu korda juba täna küsitud, et kas tulen ka ikka (isegi vanaema, keda tüdruku kontserdil nägime, küsis seda)..oleksin täna saanud õhtul paar tundi lisatööd teha, aga kuna aeg kattub õhtusöögi ajaga, siis ütlesin isegi selle ära. Kurb küll, nii kaua olen oodanud, et saaksin lisaotsi ja nüüd ütlesin ära. Bad.
Mõnusat nädalavahetust!
