FIN! The End! Finito!

Jõuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu, hei-hõuuu! Ma olen ROOOOOOTSIS! Ja siin on mul 3ks tunniks internet, peale seda pean maksma hakkama. Aga ma ei hakka, sest mulle piisab kolmest tunnist. Olen siin niisama FBs ringi tšillinud ja paljude inimestega juba rääkinud ka seal, sest nii tore on näha, kuidas inimesed kõik tulevad ise küsima, kus ma olen ja kuidas lend läks ja millal täpselt Eestis olen jne. 

Kuna ma sain kaks päeva tagasi teada, et esialgne lend, mis pidi siit Rootsist kell 10 midagi sõitma hakkama, tühistati üldse ära, siis nüüd pean ma esialgse kolme tunnise vahepeatuse asemel istuma siin hoopis 7 tundi ja lend tuleb 14.40..Oeh. 

Räägin kiirelt, mis eile ja täna juhtunud on. Eile jätsin ma Heliga hüvasti, alguses käisin tema teatris nende peaproovi vaatama, sest kahjuks on nii, et just täna õhtul on õige etendus ja mina ju sellel enam osaleda ei saaks. Seega läks õnneks ja nägin vähemalt peaproovi ära. Igati äge! Peale seda oli kell nii palju, et läksime lihtsalt minu juurde ja istusime ja jutustasime minu toas natukene. Ühelegi peole enam ei jõudnud selle viimase nädala jooksul, aga ju siis ei olnud vaja ka. 

Teiseks jõudsin ma enda pagaseid sada korda ümber pakkida. Kui esimest korda pakitud sain, tundsin kohe, et mkmmm, raudselt on ülekilod, sest nii raske tundus. Perel kahjuks kaalu polnud ja kaaluda ka ei saanud. Siis otsustasin, et ostan poes kohe ekstra pagasi kaalumise kaalu. Hea ost oli, ja hea, et seda tegin. Lubatud 23kg asemel oli ühes kohrvis üle 25 ja teises üle 26 kilogrammi!!! Siis hakkaski see hull ümberpakkimine pihta, sest mingi 6 ülekilo eest veel 90 dollarit maksta oleks olnud ikka ülim lollus. Isegi pidin ühe lisakohvri eest juba 65 doltsi maksma. Viskasin mõned vanad riided lihtsalt minema ja panin raskemaid asju käsipagasitesse. Lõpuks kaalus üks kohver 22,2kg ja teine 24,2. Mõtlesin, et suva, seee on nii väike ülekaal ja läksin selle peale välja, et loodetavasti pigistatakse silm selle koha pealt kinni. Aga palju suurem mure oli mul lõpuks tegelikult käsipagasite pärast. Lubatud on üks suurem pagas, mis võib 8kg olla ja teine väike käekott, mille kaalu pole ette määratud. Aga noooh, minu "Väike käekott" oli ikka suur lahmakas õlakott :D ja lõpuks kui kõik asjad olin ära paigutada saanud, tuli välja, et suurem käsipagas kaalus 15 kg ja väike käekotikene, mis oli siis tegelikult suur-suur käekott, kaalus 10 kg.  :D Aga kuna ma never-ever pole veel näinud, et keegi neid kaaluks kuskil, siis mõtlesin, et kui ise vedada suudan, siis on hästi. Ja lisaks oli mul veel mantel käes, mis kaalus 1,3 kg (kaalusin ära kohe :D). Igatahes, pahna oli täiega. AGA KÕIK LÄKS VÄGA LIBEDALT! Vähemalt kuni siiamaani, loodan, et selle Eesti lennuga minu käsipagasitega mingit teemat enam sisse ei tule. Suured pagasid läksid ilusti läbi, kusjuures, kaalud olid täpselt samad, nagu minu uus ostetud kaal näitas ja käsipagaseid ei kaalunud mitte keegi!!! :)

Lennuk oli ise muidu päris täis, aga küsisin, et kas saaksin aknaga kohta..JA SAIN! Olin veel nii boss, et sain üksinda kaheses reas istuda ja laiutada. Samas ei tulnud magamisest jälle midagi välja. Kuna mul oleks seal USAs alles varaõhtu olnud terve selle lennu ajal, siis üldse ei tulnud seda unekest peale. Nüüd istun siin arvuti taga ja tuigun täiega. Kuskil magada ka ei saa, sest asju ju peab ka valvama. Õnneks lähevad suured pagasid otse Eestisse. Väga loodan, et need sinna muidugi kohale ka jõuavad. Lennukis oli nii palju eesti keelt rääkivaid inimesi kuulda. Paljud olid noored, kellele olid need South Westerni kotid seljas, mis tähendab siis seda, et tegu oli raamatumüüjatega, kes ka Estoonia maale tagasi lähevad.

Pere tõi mind ilusti lennujaama ära ja ausalt öeldes toimus seal lennujaamas see hüvastijätt päris kiirelt, mis oli hea, sest mina ja pereema ikkagi lõpuks pisardasime seal ja ei olnud tore olla. Kuna me istusime päris mitmes ummikus jõudsime me lennujaama poolteist tundi enne minu lennu pardale laskmise aega. Seega ei olnudki eriti aega niisama mökutamiseks ja tuli ennast suht kiirelt liigutada. Siia Arlanda lennujaama jõudes nägin just seda, mida pereema mu seinale kirjutanud oli. Oeh, nii armas ikka!!! Lugesin ja pisardasin üksinda. 

Lennukis oli see päris hea nali, et kõik need stjuuardessid arvasid, et ma olen rootslane. Jumalast närvi ajas, mina räägin nendega inglise keeles, nemad ikka pudrutavad enda rootsikat vastu..ja jälle uus söögi- või joogiring ja uuesti rootsi keeeles..ei ole ikka mõtet niimoodi välimuse ja juuksevärvi järgi omi järeldusi teha! :D

Ma ei jõuagi rohkem trükkida. Minu jaoks on öö nüüd kohale jõudnud. Viskaks kasvõi põrandale pikali, peaasi, et silma saaks looja lasta. AGA EI SAA JU. Kolm tundi veel ja siis istun lennukisse. Kolm tundi on ju nii lühike aeg...aga ometigi nii pikk praegu siin niimoodi unega võideldes. 

Aaaa..põhiline jäi rääkimata. Siis kui Merit kuskil reisib või lennukiga sõidab, siis ikka hakkavad alati igasugused asjad juhtuma ja häirivad faktorid vahele segama. Täna hommikust (või noh, selle päeva hommikust räägin ma, kui pidin sõitma hakkama) saadik on ju telekad ja kõik kohad seal USAs edastanud tornaado ja tormide teadaannet. Ja täpselt enne seda, kui sõitma hakkasime kodust tuli teada, et torm jõuab sinna meie kanti. Aga uued mingid hoiatused tulid peale ja kuni kella 10ni õhtul oli tornaado hoiatus õhtus. Minu lend läks 5.20 õhtul. Ma olin juba nii kindel, et tore-tore, see lend lükatakse ka raudselt edasi. Aga õnneks mitte. Kui lennujaama jõudsime siis oli väljas nt üle 30 kraadi sooja ja päike paistis. Siis, kui lennuk õhku tõusis oli mega vinge vaatepilte..pool taevast oli veel hele ja ilus ja pool oli niii-nii sünge ja must. Ja see must taevas kattis järk-järgule kogus selle ilusa sinise. Kui lennuk rajal oli ja kohe-kohe startima hakkas, siis hakkas täiega sadama. Mulle tuli kohe meelde, et siis kui ma suve alguses maandusin seal samal lennuväljal, oli täpselt samasugune vihmane ilm. Muidugi, tormi või tornaadode hoiatusi polnud. Ja seekordne õhku tõusmine oli kõige hullem, mida kunagi lennukis läbi olen elanud. Me sõitsime läbi selle tormi, mis sinna NY kohale jõudma hakkas. See lennuk ei raputanud nii nagu tavaliselt, vaid see lennuk käis üles alla ja tõesti oli aru saada, miks see turvavöö peab peal olema ja kui see nõrgalt kinni oli, siis sa lihtsalt hüppasid istme peal. See oli täielik karusell. Lõbustuspark. Ma ei oskanud midagi muud teha, kui kinni hoida ja ainult naerda. Aga näha oli, et inimesed olid kõik suht hirmul ja hoidsid ikka kõvasti istmetest kinni. Üks naine kartis nii väga, et haaras oma mehest kinni ja kiljus täiest kõrist. Aga see kestis kõige rohkem mingi 5 minta ja kui sellest tormist läbi olime saanud, siis kapten vabandas ja kogu edasine lend oli väga mugav ja ilma raputusteta. Sel hetkel küll mõtlesin, et appi..kui see naine juba sellise asja peale karjus, mis siis veel sellisel hetkel on, kui lennuk tegelikult ka kuskilt alla kukub vms, ma ei kujuta ette ka, mis segadus seal lennukis lahti läheb ja kes mida röökima hakkab. JUBE.

Lisan mõned kaadrid ka, mis lennujaamas ja lennukis tegin! 

Esimene ja viimane pilt, kus me KÕIK peal oleme!

Vihased pilved hakkasid õrnalt lähenema..

Lennuki pealt oli täpselt NY skyline näha..või nagu Manhattan on seal taga näha siis.

Kui äge vaade saab veel olla?! NY mattub kohe selle suure pilve alla..

Täiesti uskumatu vaatepilt

Varsti olimegi pilvedes..

..kiire sööming..

..7 tundi sõitu..ja saaabuski imeline hommikuvaade!

Minu väiksed käsipagasid - üks 15kg, teine 10kg

Hetkel on mul selline vaade, istun siin akna all, kirjutan blogi ning vaatan õhku tõusvaid lennukeid :)

Nüüd ongi käes see hetk, kui selle seikluse võib peaaegu et lõppenuks lugeda. The End on väga lähedal. Vaatan, kas mõne päeva pärast tuleb mõni asi pähe, mida võiksin siia veel kirja panna. Tegelikult praegu juba on üks asi mõttes, mille siia blogisse veel kindlasti lisama peaksin..seega ma ei pane veel täielikku punkti. Kui aega saate ja huvi tunnete, siis võite siia ikka vahel veel kiigata! :)

Tänks kõigile huvilistele, kes viitsisid minu seiklusele kaasa elada! Teen nüüd Teile kõigile ühe suure-suure kummarduse ...ja ütlen, et nüüd jätkame seda seiklust juba kõik koos, siin Eestis! Nägemiste ja tegemisteni!!!! :)

Mirrrrrrrru.

An adventure is about to end.

Tere-tere! Üks kiire postitus enne seda, kui veel PÄRIS kiireks läheb. Ma ei ole üldse kindel, et ma siia enam ühtegi postitust tehagi jõuan, enne kui juba Eestis tagasi olen. 

Kaks päeva, jah, kaks päeva veel ja siis ongi laupäev ja minu lend. Aeg on nii kiirelt otsa saanud. Iga nurga pealt annab ikka tunda, et ma ära lähen. Laspsed on sellel nädalal küllaltki vinguvad olnud, aga see-eest pole vist ühtegi õhtut olnud, kui ma neid oma toast ei leiaks. Neil on mulle 100 küsimust varuks olnud ja kallistusi on ka eelnevast hulga rohkem tulema hakanud. Täna pidi tüdruk ehmatusest ära surema, kui tuli välja, et see on viimane kord, kui ma tal küüsi saan lakkida :D Talle ei ole vist ikka veel kohale jõudnud, et tõepoolest, ainult kaks päeva veel. 

Igatahes, mul on natukene asju juba kokku pandud ja homme lähen päris pakkimine lahti, sest reedel ma tahaksin kõigi eelduste kohaselt Heliga olla ja õhtul välja minna. Pere juba mainis, et nad võivad mind laupäeval isegi Heli juurest peale korjata, kui ma enda asjad enne kõik ära jõuan pakkida. See oleks isegi päris hea variant vist, siis ei peaks ma siia öösel tagasi hakkama sõitma. Samas, nagu ma aru sain, siis nemad tahtsid ka mulle siin reedel mingit n-ö suurt õhtut teha ja välja minna viimast korda jne. Oeh, see on see viimane hetk. Pere on nii lahke, et nad isegi ütlesid, et ma ei pea hakkama lisakohvrit ostma, et võtku ma lihtsalt üks nende kohvikogumist. Täna käisime vaatamas ja tõepoolest, neil on suhteliselt ükstapuha, millise ma võtaksin. Pereisa ütles vaid kahele kohvrile viidates, et noo vb ära neid võta, et need kingiti meile pulmadesks. Hahahaa. Jap, äkki ma neid siis tõesti ei võta :D Homme lähen valin endale siis ühe välja ja üritan suurema osa pakkimisest ära teha. Nii raske on veel pakkida, sest ma ei tea, mis asju mul vaja läheb ja mida mitte jne. 

Hmm, mis veel. Aaa, täna uuris pereema nt, et mida meil Eestis pole ja et mida ta võib mulle siit saatma hakata :) Hehee, loodan, et see ainult jutuks ei jää ja nad tõesti saadavad ka siit kunagi midagi mulle. Üks asi, mida nad veel eeldatavasti saatma peaksid on iphone. Haha. Selles ma sügavalt kahtlen muidugi. Aga nad teavad, et ma väga tahan endale iphone´i ja kuna praegu on täpselt see nõme aeg, et uus tuleb ilmselt järgmisel nädalal välja ja  4s hinnatakse kohe-kohe peale seda alla, siis esiteks pole mõtet praegu kalli raha eest 4si osta ja samas ei saa ka uut osta veel. Igatpidi jama. Aga nooo, praegune nende poolne sõnum oli, et jõulud on tulemas ja kõike saab postiga saata! :) Siis täna tulin enda tuppa ja mulle oli lauale pandud küpsiste pakk. Pereema oli poes käinud ja ta teab, kui väga ma neid chocolate chip cookies´i armastan..ja siis ütles, et ta lihtsalt mõtles, et ostab mulle veel viimase paki, enne äraminekut. Nii armas! Ja Merit aina paisub. Ja veel üks hea asi, mis täna juhtus oli see, et sain lisaks oma viimasele palgale ka preemiat! :) Mmm, have i already mentioned that i have a good family?!! :D Nii on!

Aaa..ja siis tänane päevapauk oli see, et pereema tuleb koju ja ise jumalast õhinas. Et Merit, Merit. Jim (minu pereema õe mees, mäletate ühes postituses rääkisin temast) hellas mulle, et tal on sulle juba mitu meha varianti praegu olemas. Et väga paljud on huvitatud!!! Hahaaaaaaaa. Me lihtsalt kõik naersime. See oli nii naljakas, mis hasardiga ta rääkis selllest ja see oli veel naljakam, et see Jim seda mulle poiste ostsimise asja nii tõsiselt võtab. Keegi pole mind näinudki. Ja mis siin nüüd enam teha on, ma ju lendan siit kohe minema. Hilja juba.

Kuna sellel aastal jäi minu pauguvihik nii tühjaks, et isegi ühte ainsat lehekülge ei saanud otsast lõpuni täis kirjutada, siis otustasin, et panen Teile lõpuks need naltšid siia ritta. Kui pole naljakas ja Te midagi eriti aru ei saa, siis ma saan aru. Sellepärast seal vihikus sellel aastal palju pauke polegi, esiteks ei saaks keegi pooletele teemadele pihta ja teiseks ma unustasin koguaeg õigel ajal kirja panna, kui mingi mega naljakas asi juhtus. Vähene paukude hulk ei tähenda seda, et nalja poleks saanud. Ei-ei, hoopis vastupidi. Ühele naljale tuli koguaeg teine nali peale ja nii need eelnevad naljad lõpuks ununesidki ;D

• Õu, sul on see triiGuline triks seljas vä?
• No auk on auk, pluus jääb ikka pluusiks.
• Lause oli: Hi guys, can we go get Merit? Ja üks poiss ja tüdruk said aru: Did you guys get married? :D
• Mi madre is tu padre!
• Are you taking your hair with you???? :D
• So, your name is Merit? Like a Merrit Parkway? Like a Merrit Parkway oli kogu suve mu nime tutvustav lisamärkus. Alguses küsisid kõik, et oo, kas nagu Merrit Parkway on su nime hääldus ja lõpuks hakkasin ise lisamärkusena juurde ütlema, et yup, like a Merrit Parkway! 
• Falling in love is part of nature, don´t you know that! (8. aastane vend ütles selle tabava tähelepaneku oma 10. aastasele õele!)

See 8. aastane vend on veel kaks imehead pauku öelnud, aga ma olen selle paberi ära koatanud kuhugi, kuhu need üles kirjutasin ja praegu ei meenu need üldse. Oeh, nii kahju, need olid kuldsed hitid muidu. Kui leian, siis kirjutan kindlasti järgi. 

Ja sellega loengi oma tänase postituse lõppenuks. Mul on siiski tunne, et ega see postitus viimaseks ei jää. Kui enne ei kirjuta, siis Eestis on kindlasti ka veel paar sõna öelda ja kirja panna siia. Vb lisandub ka pilte. Seega, püsige lainel! (:

M i r

Labor Day weekend

Nädalavahetusel laste mängudel Derbys. Nii need asjad käivadki, kõik veavad enda toolid, söögid ja joogid kaasa ja leiavad endale meelepärase koha, kus istuda. Samas, meie seisime sel päeval enamus ajast staadioni ääres aia taga, et lapsi paremini näha. Pildil on vasakult poolt vaadates Heli endise pere kaksikud ja pereisa, siis minu Gwen ja minu pereisa. Heli eks pere oli ka seal sellepärast, et nende pere kõige suurem tüdruk on ka ergutustüdruk.

43 is my guy ehk Derek

Tegelikult mulle meeldisid need Derby võistkonna väiksed ergutajad kõige rohkem. Nende riietus on ka palju nunnum!

Trumbulli tšikid.

Mu essa kala siin!

Nad ei väsi kunagi..

Sellised krabid või vähid või kuidas iganes neid elukaid kutsutakse on siin. Mega suured. Meie tavaliselt püüame neid lastega niisama võrguga veest välja. Aga mõned osavamad püüdjad teevad nii, et ostavad poest toore kanakoiva, panevad selle mingisse puuri ja lasevad selle puuri vette. Ja kui puur veest välja võtta mingi 15-30 minta pärast on krabid seal sees garanteeritud!

Kuna täna pandi meie paljuarmastatud Tashua bassein kinni, mis tähendab, et hooaeg sai läbi, siis mõtlesime, et teel koju peame ka meie minema ja tegema oma viimased vettehüpped. Lõpuks oli nii külm olla, et panime autos soojenduse tööle. Täna oli üldse ilm juba grammikene jahedam ja õhtul läks pilviseks ka, homme peaks üldse äike olema. Nii et vist õigel ajal saan siit tulema. Kuigi..Eestis on ilmselt ikka hullem :P Ja hetkel on sellel pildil hüppamas minu pereema.

Rohkem pilte polegi sellest nädalavahetusest. Terve see nädalavahetus on üks suur paadiga sõitmine, kalastamine ja päevitamine olnud. Ka täna hommikul läks pere paadile ja kuna mina tegin oma pikka uinakut, umbes 9.30ni, siis olin just silmad lahti saanud ja äkki kuulsin enda uksel koputust. Ukse taga oli Derek, kes küsis armsasti, et kas mina ka nendega täna paadile jälle tulen. No ma lihtsalt ei suuda ära öelda, kui nii armsalt küsitakse, kuigi ma mõtlesin täna pigem kodus olla. Samas olen ma nüüd jällegi õnnelik, et läksin, ega siin kodus ka paremat teha poleks olnud ja sain päeva jooksul mitmeid väga häid senini tundmatuid kokteile mekkida ja üldse oli päris tore päevakene jälle. Tundub, et lapstele hakkab ka kohale jõudma, et minu lahkumise aeg on juba väga lähedal. Täna nt on tüdruk mind vähemalt 7 korda kallistanud ja öelnud, et ta hakkab mind igatsema. Ja õhtul ka nüüd, lihtsalt istusid rohkem kui tund aega minuga siin all, minu toas ja poiss tuli isegi ekstra pärast hiljem veel küsima, et kas mina ikka jalutan neid hommikul kooli. Tegin nalja ja ütlesin alguses, et ekäää, ei. Ja siis tuli kohe mossis nägu ja ämmm, whyyyyyy..please küsimus selle minu vastuse peale. Siis ütlesin, et otseloomulikult ma jalutan, kui nad seda tahavad. Ja siis oli juba poisil naeratus näol ja jeii hüüe suul. Oeh, seda ongi kuidagi kõige südantsoojendavam näha, et nad ise tahavad mind igalepoole kaasa ja tahavad, et ma nendega tegeleks jne. See tekitab tunde, et ma olen tõesti asja eest siin olnud ja kõik on korda läinud :)

Homme tuleb üks pikk ja tegus päev ilmselt. Hommikupoolikul üritan elamise kiirelt korda visata, laste pesud pessu panna ja siis ilmselt shopingule minna. Nii mitu kohta on veel käia vaja ja mitu asja vajavad ostmist, seega ma kujutan ette, et seda shoplemist jagub veel mitmeks päevaks. Kindlasti tahan siin laste tubades veel korda majja lüüa, enne kui lahkun ja pakkimine vajab ka alustamist juba. Uskumatu, et ma ei veeda sel korral siin enam ühtegi nädalavahetust. Üks asi, mis veel südamel on..on üks korralik väljaskäik. Usun, et see väljaskäik, kas jääb üldse ära või tuleb suht suvakas. Ainukene võimalus on ilmselt veel neljapäeval. Ei kujuta üldse ette, kuidas see välja töötab. Kui üldse. Sellest ongi kõige rohkem kahju, et ei saa Heli ja tüdrukutega korralikult hüvasti jätta. Väga kahju kohe.

Aaaa...ja täna juhtus veel see, et käisime jumalast juhuslikult linnas, kus ma eelmisel korral au-pair olin, kus mul see jube pere oli jne. Ehk Milfordis. Esiteks sõitsime ühest haiglast mööda, kust mina koguaeg mööda pidin sõitma, kui ma seda eelmise korra tüdrukut tema isa rannamajja sõidutasin. See on lihtsalt uskumatu, kuidas mõni asi lihtsalt ei lähe meelest ära. Mitu-mitu aastat on juba möödas ja mõni pood ja koht või tänav või isegi valgusfoor on lihtsalt nii hästi ikka silmeees, nagu oleks eilsel päeval sealt mööda sõitnud. Kõige naljakam oli see, et me möödusime ka täpselt sellest samast tänavast, kus ma eelmisel korral elasin..no ses suhtes, et sinna sisse me ei sõitnud ja maja ma ei näinud, aga siiski..üsna lähedal olime. Ja tuli välja, et minu pereema üks õde elas seal samas..sellel samal tänaval kunagi mitmeid aastaid tagasi. Kui hull. Ja minu pere on Milfordis mingitel üritustel suht tihti käinud ja jahiklubi teavad hästi..kus ka mina enda eelmise perega käisin, sest ka nemad olid seal jahiklubi liikmed, pluss mu perele meeldivad mitmed Milfordi söögikohad jne. Naljakas oli jälle seal autos rääkida nendest kohtadest, mida ka mina teadsin...see on nii hea tunne, kui tunned ennast nendega mingitel teemadel nii kodus olevana. St, et tead samapalju kui nemad, jagad mingit rajooni jne. Tegelikult ma tahan kas homme või ülehomme sinna Milfi nagunii tagasi minna, see on siit 15-20 minta ja seal on mõned head poed, mida meil siin pole. Ilmselt ma lähen teen ühe peatuse mu vana pere maja juures ka ja vaatan, kas näen mõnda tuttavat autot või inimest seal liikumas. Issand, nii lahe oleks neid kõiki näha ja vaadata, kuidas nad muutunud on :D

Sellega ongi minu tänased lood räägitud ja aeg jälle magama heita. Have a happy Tuesday! 

Septembri esimene, kuid minu viimane nädalavahetus

Hej-hej! Ja juba ongi käes septembrikuu. Kõik koolis käivad inimesed on jälle koolipinki nühkimas ja peagi on käes see nõme-vihane-külm-pime aeg. Unlike. Aeg, mis mulle üldse ei meeldi. Kogu aasta võiks suvi olla. Vb üks kuu talve ja vahepeal võiksid puud vingelt kirjuks minna, aga ikkagi ..suvi is the best! Ma ise ei olegi tegelikult veel üldse aru saanud, et kooliaeg jälle käimas on..ja et ka mina ise pean varsti jälle õppima hakkama, et lõpuks enda kooliga ühele poole saada. Vöääääk, ma ei viitsi hetkel isegi veel mõelda sellele. Kõige rohkem olngi vb selle kooliaja tunde kätte saanud just Heli käest. Mitte, et ta koguaeg sellest räägiks, vaid vastupidi, me ei ole peaagu üldse enam näinud ja ta jookseb ringi nagu orav rattal, et kooli, töö, proovide ja kõige muuga hakkama saada. Just see, et me enam üldse kuskil väljas pole käia saanud ja et temal päevad üldse enam vabad pole - vot see ongi mulle ka natukene seda teadmist kohale toimetanud, et varsti pean ka ise selle rutiinse elu juurde tagasi pöörduma. 

Aga ma räägin Teile nüüd enda nädalavahetusest, mis tegelikult pole veel päris läbi, sest meil siin USA maal on ju Labor Day homme, mis tähendab, et kõigil on vaba ja see nädalavahetus on eriti pikk. Aga kaks päeva on siiski seljataga ja võin suure hingetõmbe saatel öelda, et ma olen isegi rahul enda nädalavahetusega. Alustuseks mainin kohe ära, et ma pole Heliga üldse kokku saanud, ega kuskil väljas käinud, see ongi ainukene miinus minu nädalavahetuse juures. Lihtsalt, nii raske on siit Trumbullist minema saada ja eriti veel siis, kui sa nii väsinud oled, et ei jõua enam enda sõrmegi liigutada. Eile oligi täpselt nii. 

Reedel olin ma nagunii kodune, sest vaatasin enda pere lapsi, pluss siis veel kahte võõrast last ka. Kaks poissi, üks 9.a ja teine 8. a. Suht normal õhtu oli, midagi hullu ei olnud ja läks päris kiirelt ka. Pluss lisaks sain natukene lisarahhi teenida. Õhtu lõpuks olin ma nii väsinud sellest päevast, et nii kui enda tuppa sain, langesin lihtsalt voodisse. Hommikul ärkasin mingi kell 9.30, läksin ülesse pessu ja sain teada, et kohe on meil minek. Minek kuhu? Noooo lastel hakkavad nüüd päris tihti olema mängud. Kuna nad on korralikult mitu nädalat juba trennides käinud, poiss siis ameerika jalgpallis ja tüdruk on cheerleadingus..siis nüüd on aeg sealmaal, et neil on vaja hakata näitama, mida nad õppinud on ja mitu järjestikku nädalat ongi kaetud nende mängudega. St poiss mängib ja tüdruk ergutab. Aga tüdruk ergutab vanemate poiste tiimi, mitte nii noorte nagu Derek on. Igatahes laupäeval jõudsingi siis ainult näo ja hambad kiirelt ära pesta, ennast riidesse panna ja juba istusingi autos ja sõitsime ühte teise linna. Derby oli selle linna nimi - eriti pointless koht. Nii vaikne ja mõttetu, et ma sureks kohe seal igavuse kätte ära. Ja seal oli 100 surnuaeda. Iga nurgapeal. Ja miks ma sinna kaasa kindlasti tahtsin minna on see, et esiteks oli see minu ainus võimalus nende mänge näha, enne kui ma lahkun, teiseks tahtsin ma ise näha, kuidas need võistlused siin välja näevad ja kolmandaks lapsed küsisid minult mitu-mitu korda eelmisel päeval, et kas ma tulen ikka nendega kaasa. Nii et ei olnudki sellist võimalust, et ma sinna läinud poleks. Uuh, see päev oli niii-nii pikk ja väsitav. Kõige hullem osa oli see, et väljas oli mega kuumus ja päike muudkui lõõmas. Meil on siin viimased 4 päeva nii hull kuumus ja päike olnud, praegused ilmad on võrreldavad sellega, mis kunagi suve kõrghooajal olid, siis kui meil siin kõige kuumem aeg oli. Aga see-eest peaksid järgnevad päevad kindlasti juba paari kraadi võrra jahedamad tulema. Vott, mängudel olime siis kella 10st kuni 5.30ni. Koju jõudes vahetasin kiirelt riided ja viisin tüduku ühele peole, kuhu ta oli lubanud juba ammu minna. Ema juba reedel küsis, et kas mina saaksin teda sinna viia, et nad tahavad Bridgeporti ühte pesapallimängu minna ise vaatama. Loomulikult ma ütlesin, et saan seda teha...aga lõpuks olid kõik laupäeva õhtuks nii väsinud, et nad otsustasid mitte seda mängu vaatama minna. Aga ütlesin selelgipoolest, et võin ise tšiki sinna peole viia jne. Õnneks läks see aeg kiirelt, ta oli seal mingi 2h ja mina käisin niisama poes niikaua, et õnneks seal ei pidanud vahtima. Kui koju jõudsin olin jälle nagu laip ja langesin suht kiirelt oma armsasse voodisse. Enne seda hellas veel Heli, et kas saaksin äkki kuidagi Bridgeporti tulla, et nad on Ryani juures, aga esiteks ei oleks ma juba oma suure väsimuse tõttu suutnud välja minna ja teiseks ei oleks ma enam kellegi käest küsima ka tahtnud minna, et kas keegi viitsib mind ära visata jne, sest kõik olid surmväsinud ja arvatavasti juba magasid. Seega, ei mingit väljaminekut. 

Ja olemegi tänase päeva juures ehk siis pühapäev. Tegelikult teadsin ma juba reede õhtul, mis pühapäevane päevaplaan on ja seda kõike tahtsin ma ka kindlasti teha. Esiteks pidime minema paadi peale ja teiseks olime me kõik kella 4ks vanaema juurde oodatud, sest seal oli väike Labor Day paarty. Ja nii läkski, nagu plaanitud. Täna saime suht vara majast välja, olime mingi pool 10 juba jahiklubis ja kuna seal läks asjatamisega aega, siis me hakkasime lastega kala püüdma. Päris vinge oli. Mina sain essana kala kätte!!! Jei. On ikka vist midagi meeles sellest ajast, kui me Marteniga tiigist mingeid väikseid kalu muudkui välja püüdsime ja siis nad jälle tiiki tagasi lasime ja jälle välja püüdsime jneee :D Haha, aga jah, tegelt mulle on kalastamine alati meeldinud. Pere oli ka väga üllatunud, et ma nii hästi oskasin õngedega, sõlmedega, konkusdega ja söödaga ringi käia :D Mingi lõunaajal läksime siis lõpuks ookeanile, tegime ujumispeatuse ja sõitsime niisama ringi. Peale seda oligi kell juba sealmaal, et oli aeg vanama juurde sõitma hakata. Ma ei teadnudki mida oodata, sest pmst oli see minu teine kord kohtuda kõikide minu pereema õdede, nende meeste ja lastega. See ongi kõige kummalisem, et mõnda pereliiget olengi ma näinud terve selle suve jooksul kõigest 2 korda (siis kui tulin ja meie juures isadepäeva pidu oli ja nüüd täna). Mitmeid lapsi ning vanaema ja vanaisa olen muidugi rohkem näinud, aga ühel suve peol ma ei käinud ise nendega kaasas ja ega rohkem midagi neil toimunud polegi. Igatahes kõik olid üli-super-mega lahked ja ma tundsin ennast nendega nagu kodus seal. Nagu tunneks neid juba ammust aega ja nagu oleks terve suvi neid näinud ja nendega suhtlenud. Vanaema tehtud söögid olid ülihead ja ma sain maailma kõige maitsvamat kirsipirukat proovida, koos jäätisega. Oeh, üks väga hea asi! Ja muidugi sain ma ka sajale küsimusele vastata seoses minu äraminekuga ja seoses Eesti ilmaga ning seoses siia, Ameerikasse, tagasitulekuga. Kõik ütlesid umbes 10 korda, et nad hakkavad mind väga-väga igatsema ja kõik küsisid sama palju kordi, et kas ma ikka kindlasti tulen järgmisel suvel tagasi. Muidugi ei puudunud ka mitmed-mitmed kallistused ja põsemusid ning lisaks soovisid kõik turvalist lendu muidugi ..

Oeh, päris raske on tegelikult lahkuda. Ma olen juba enam kui kindel, et ma hakkan seal lennujaamas 6 päeva pärast pisaraid ka valama. Juba praegu on vahepeal nii, et omg, mis saama hakkab. Ja kõige raskemaks teeb selle asja veel see, et kõik on hakanud mulle siin igasuguseid ulme asju lubama, kui ma järgmisel aastal peaksin ka siin olema. Mul on alati ainult üks vastus neile lubadustele olnud - kus see kõik oli sellel suvel? Näiteks on pereema ja pereisa mulle rääkinud, et kuna pereisal on tutvusi mingite restoranide omanikega, et siis nad saaksid mulle lisaks veel järgmiseks suveks mõne ettekandja töö õhtuteks ja nädalavahetusteks välja otsida. Tipp pidi ülihea olema ja eriti veel mulle! :D Teiseks arvab pereema, et ma saaksin ühtedele arstidele töötada, asi on ainult varasemas kokkuleppimises. Siis meelitab pereema mind sellega, et siia ümbernurga ehitatakse uut spordikeskust, jõusaalid ja värgid särgid..et sealt pidin ma endale kindlasti ühe ilusa mehe leidma. Siis tahavad nad mind mingile kuulsale inimesele tutvustada, kes tegeleb mingi telesaadete värgiga ja et ma äkki saaksin tema juurde üldse pikaajalisema töö, et äkki saame tööviisa jne. Et ma pidin DIVA olema ja täna ka seal perepeol tuli miljon korda jutuks, et kuidas mul ikka meha ei ole ja kui kaunis neiu ma olevat ja et järgmise suve eesmärk ongi mulle abielu kandidaat välja valida, et saaksin siia vähemalt 5ks aastaks jääda. Haha, seda ütles pereema õde (seda vähemalt viieks aastaks)..ütles, et ega ma enne seda päris USA elu nagunii kätte ei saa, et see on aeg, kui kõik alles selge on ja asjad sujuma hakkavad. Haha. Lisaks tuli veel välja, et teise pereema õe Susie mees on treener, ma ei teagi, kas päris jalgpalli või siis ameerika jalgpalli ja ta treenib just minuvanuseid POISSSSE. Diil on nüüd selline, et järgmiseks suveks pidi tema mulle kõik sobivad kandidaadid välja valima ja enne lahkumist ütles ta ka, et Merit, järgmisel suvel kohtume siinsamas ja ilma naljata, mul on sulle poisse kuhjaga. Oeeeeeh. Uskumatu, et see teema kõigle nii palju korda läheb. Oleks pidanud ikka rohkem nendel pere istmistel ja asjadel kohal käima, äkki oleks selle Jimiga (Susie mees) varem jutule saanud ja oleks juba selles suvel ta kandidaate näinud. Ja see Jim ise on ka täiega kobe mees enda vanuse kohta. Ma ei teagi isegi kui vana ta olla võib, aga ta on stiilivend ja täiega vormis (ilmselt tuleb see juba sellest, et ta treener on jne) ja ta on alati minuga väga lahke olnud ja täna ka tegi seal ikka paar päris head nalja. Üldse, kogu see pere on lahke ja tore. Pole ainsatki halba sõna öelda. Aaaa..ja siis mind meelitatakse veel sellega, et järgmisel suvel pidavat kindlasti puhkusetripp ka olema. Rääkisid mingile kruiisile minekust. Uuh. Kõik kõlab väga hästi, aga siiski. Ma isegi ei oska öelda, mida ma tahan või mida ma ei taha. Elan järgmise suveni kõigepealt ja vaatan, kus ma omadega olen, mis toimub või ei toimud ja siis otsustan, mis saab või ei saa.

Väga kaua see perepidu ei kestunudki, mingi 4 tuni umbes ja saime päris normaalsel ajal koju. Olen juba pesus käinud ja ennast korraliku kreemi kihi sisse määrinud, sest mul on jälle ma ei tea mitmenda astme päikesepõletus. Seal ookeanil päike ikka KÜTAB. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma olen nendel päikesepõletustel tekkida lasknud nüüd viimastel päevadel. Ma olen terve selle suve ekstra korralik olnud igasuguste hästi kõrge faktoriga kreemide peale määrimises, enne päevitamist, sest ma ikka väga kardan viimasel ajal oma paljude sünnimärkide ja naha seisukorra pärast. Aga nüüd...ühel päeval basseini ääres olles ma arvasin, et ah 2 tundi suht nõrga päikese käes olles ei ole hullu kui päiksekreemi ei pane..mis juhtus oli see, et õhtuks olin m paras vähk ja nahk oli valus. Järgmisel päeval seal laste mänge vaatamas sain ka õhtuks sellise päiksepõletuse, et nahk oli valus..pluss mul oli maika seljas ja lühikesed püksid jalas. Täna mõtlesin, et ma ei saa kreemi panna, sest mul on vaja maika seljast ära päevitada :D Ja nii ma olengi mitu viimast päeva ilma päevituskreemita päevitanud. Rumal inimene, mis siin muud. Vähemalt olen ma palju komplimente saanud, et ma olen ilusalt jumekas. Just viimaste päevade jooksul :D :D

Homse kohta ei teagi ma mitte midagi veel. Ma ei tea, mis perel ka plaanis on. Mina kavatsen esiteks magada kauem kui tavaliselt. Ja tore oleks, kui saaksin õhtul Heli ja Ryaniga kuskil väljas käia. Kindlasti keegi korraldab kuskil mingi vinge erapeo jälle selle Labor Day puhul ja kindlasti on igalpool pubides-klubides ka päris palju rahvast. Või kui homme ei õnnestu, siis järgmisena panustan ma neljapäeva peale. Reede on mul ilmselt vaba nagunii..ja varem ka käisime päris tihti neljapäeviti väljas, suht normal päev. Nii et jään lootma, et ühe peoõhtu saab veel siiki korraldada, pean ju oma kallite tšikkidega ka hüvasti jätma. Kuigi ma tunnen juba, et see goodbye pidu üks õige pidu ei tule. See on see viimase hetke kiirustamine jne. Nõme.


Aga okeeeeeeeeeeeeei, ma lähen nüüd magama ära. Juba kolmandat päeva olen ma super läbiväsinud. Mulle meeldib see tunne. Siis magad nagu kohe asja eest, mitte niisama tühja :D Loodetavasti leian homme mingi aja, et siia mõned pildid ka nädalavahetusest lisada. Nii et - STAY TUNED rahvas!

Head viimast nädalat ilma minuta! :)

Merit Blacky