Hej-hej! Ja juba ongi käes septembrikuu. Kõik koolis käivad inimesed on jälle koolipinki nühkimas ja peagi on käes see nõme-vihane-külm-pime aeg. Unlike. Aeg, mis mulle üldse ei meeldi. Kogu aasta võiks suvi olla. Vb üks kuu talve ja vahepeal võiksid puud vingelt kirjuks minna, aga ikkagi ..suvi is the best! Ma ise ei olegi tegelikult veel üldse aru saanud, et kooliaeg jälle käimas on..ja et ka mina ise pean varsti jälle õppima hakkama, et lõpuks enda kooliga ühele poole saada. Vöääääk, ma ei viitsi hetkel isegi veel mõelda sellele. Kõige rohkem olngi vb selle kooliaja tunde kätte saanud just Heli käest. Mitte, et ta koguaeg sellest räägiks, vaid vastupidi, me ei ole peaagu üldse enam näinud ja ta jookseb ringi nagu orav rattal, et kooli, töö, proovide ja kõige muuga hakkama saada. Just see, et me enam üldse kuskil väljas pole käia saanud ja et temal päevad üldse enam vabad pole - vot see ongi mulle ka natukene seda teadmist kohale toimetanud, et varsti pean ka ise selle rutiinse elu juurde tagasi pöörduma.
Aga ma räägin Teile nüüd enda nädalavahetusest, mis tegelikult pole veel päris läbi, sest meil siin USA maal on ju Labor Day homme, mis tähendab, et kõigil on vaba ja see nädalavahetus on eriti pikk. Aga kaks päeva on siiski seljataga ja võin suure hingetõmbe saatel öelda, et ma olen isegi rahul enda nädalavahetusega. Alustuseks mainin kohe ära, et ma pole Heliga üldse kokku saanud, ega kuskil väljas käinud, see ongi ainukene miinus minu nädalavahetuse juures. Lihtsalt, nii raske on siit Trumbullist minema saada ja eriti veel siis, kui sa nii väsinud oled, et ei jõua enam enda sõrmegi liigutada. Eile oligi täpselt nii.
Reedel olin ma nagunii kodune, sest vaatasin enda pere lapsi, pluss siis veel kahte võõrast last ka. Kaks poissi, üks 9.a ja teine 8. a. Suht normal õhtu oli, midagi hullu ei olnud ja läks päris kiirelt ka. Pluss lisaks sain natukene lisarahhi teenida. Õhtu lõpuks olin ma nii väsinud sellest päevast, et nii kui enda tuppa sain, langesin lihtsalt voodisse. Hommikul ärkasin mingi kell 9.30, läksin ülesse pessu ja sain teada, et kohe on meil minek. Minek kuhu? Noooo lastel hakkavad nüüd päris tihti olema mängud. Kuna nad on korralikult mitu nädalat juba trennides käinud, poiss siis ameerika jalgpallis ja tüdruk on cheerleadingus..siis nüüd on aeg sealmaal, et neil on vaja hakata näitama, mida nad õppinud on ja mitu järjestikku nädalat ongi kaetud nende mängudega. St poiss mängib ja tüdruk ergutab. Aga tüdruk ergutab vanemate poiste tiimi, mitte nii noorte nagu Derek on. Igatahes laupäeval jõudsingi siis ainult näo ja hambad kiirelt ära pesta, ennast riidesse panna ja juba istusingi autos ja sõitsime ühte teise linna. Derby oli selle linna nimi - eriti pointless koht. Nii vaikne ja mõttetu, et ma sureks kohe seal igavuse kätte ära. Ja seal oli 100 surnuaeda. Iga nurgapeal. Ja miks ma sinna kaasa kindlasti tahtsin minna on see, et esiteks oli see minu ainus võimalus nende mänge näha, enne kui ma lahkun, teiseks tahtsin ma ise näha, kuidas need võistlused siin välja näevad ja kolmandaks lapsed küsisid minult mitu-mitu korda eelmisel päeval, et kas ma tulen ikka nendega kaasa. Nii et ei olnudki sellist võimalust, et ma sinna läinud poleks. Uuh, see päev oli niii-nii pikk ja väsitav. Kõige hullem osa oli see, et väljas oli mega kuumus ja päike muudkui lõõmas. Meil on siin viimased 4 päeva nii hull kuumus ja päike olnud, praegused ilmad on võrreldavad sellega, mis kunagi suve kõrghooajal olid, siis kui meil siin kõige kuumem aeg oli. Aga see-eest peaksid järgnevad päevad kindlasti juba paari kraadi võrra jahedamad tulema. Vott, mängudel olime siis kella 10st kuni 5.30ni. Koju jõudes vahetasin kiirelt riided ja viisin tüduku ühele peole, kuhu ta oli lubanud juba ammu minna. Ema juba reedel küsis, et kas mina saaksin teda sinna viia, et nad tahavad Bridgeporti ühte pesapallimängu minna ise vaatama. Loomulikult ma ütlesin, et saan seda teha...aga lõpuks olid kõik laupäeva õhtuks nii väsinud, et nad otsustasid mitte seda mängu vaatama minna. Aga ütlesin selelgipoolest, et võin ise tšiki sinna peole viia jne. Õnneks läks see aeg kiirelt, ta oli seal mingi 2h ja mina käisin niisama poes niikaua, et õnneks seal ei pidanud vahtima. Kui koju jõudsin olin jälle nagu laip ja langesin suht kiirelt oma armsasse voodisse. Enne seda hellas veel Heli, et kas saaksin äkki kuidagi Bridgeporti tulla, et nad on Ryani juures, aga esiteks ei oleks ma juba oma suure väsimuse tõttu suutnud välja minna ja teiseks ei oleks ma enam kellegi käest küsima ka tahtnud minna, et kas keegi viitsib mind ära visata jne, sest kõik olid surmväsinud ja arvatavasti juba magasid. Seega, ei mingit väljaminekut.
Ja olemegi tänase päeva juures ehk siis pühapäev. Tegelikult teadsin ma juba reede õhtul, mis pühapäevane päevaplaan on ja seda kõike tahtsin ma ka kindlasti teha. Esiteks pidime minema paadi peale ja teiseks olime me kõik kella 4ks vanaema juurde oodatud, sest seal oli väike Labor Day paarty. Ja nii läkski, nagu plaanitud. Täna saime suht vara majast välja, olime mingi pool 10 juba jahiklubis ja kuna seal läks asjatamisega aega, siis me hakkasime lastega kala püüdma. Päris vinge oli. Mina sain essana kala kätte!!! Jei. On ikka vist midagi meeles sellest ajast, kui me Marteniga tiigist mingeid väikseid kalu muudkui välja püüdsime ja siis nad jälle tiiki tagasi lasime ja jälle välja püüdsime jneee :D Haha, aga jah, tegelt mulle on kalastamine alati meeldinud. Pere oli ka väga üllatunud, et ma nii hästi oskasin õngedega, sõlmedega, konkusdega ja söödaga ringi käia :D Mingi lõunaajal läksime siis lõpuks ookeanile, tegime ujumispeatuse ja sõitsime niisama ringi. Peale seda oligi kell juba sealmaal, et oli aeg vanama juurde sõitma hakata. Ma ei teadnudki mida oodata, sest pmst oli see minu teine kord kohtuda kõikide minu pereema õdede, nende meeste ja lastega. See ongi kõige kummalisem, et mõnda pereliiget olengi ma näinud terve selle suve jooksul kõigest 2 korda (siis kui tulin ja meie juures isadepäeva pidu oli ja nüüd täna). Mitmeid lapsi ning vanaema ja vanaisa olen muidugi rohkem näinud, aga ühel suve peol ma ei käinud ise nendega kaasas ja ega rohkem midagi neil toimunud polegi. Igatahes kõik olid üli-super-mega lahked ja ma tundsin ennast nendega nagu kodus seal. Nagu tunneks neid juba ammust aega ja nagu oleks terve suvi neid näinud ja nendega suhtlenud. Vanaema tehtud söögid olid ülihead ja ma sain maailma kõige maitsvamat kirsipirukat proovida, koos jäätisega. Oeh, üks väga hea asi! Ja muidugi sain ma ka sajale küsimusele vastata seoses minu äraminekuga ja seoses Eesti ilmaga ning seoses siia, Ameerikasse, tagasitulekuga. Kõik ütlesid umbes 10 korda, et nad hakkavad mind väga-väga igatsema ja kõik küsisid sama palju kordi, et kas ma ikka kindlasti tulen järgmisel suvel tagasi. Muidugi ei puudunud ka mitmed-mitmed kallistused ja põsemusid ning lisaks soovisid kõik turvalist lendu muidugi ..
Oeh, päris raske on tegelikult lahkuda. Ma olen juba enam kui kindel, et ma hakkan seal lennujaamas 6 päeva pärast pisaraid ka valama. Juba praegu on vahepeal nii, et omg, mis saama hakkab. Ja kõige raskemaks teeb selle asja veel see, et kõik on hakanud mulle siin igasuguseid ulme asju lubama, kui ma järgmisel aastal peaksin ka siin olema. Mul on alati ainult üks vastus neile lubadustele olnud - kus see kõik oli sellel suvel? Näiteks on pereema ja pereisa mulle rääkinud, et kuna pereisal on tutvusi mingite restoranide omanikega, et siis nad saaksid mulle lisaks veel järgmiseks suveks mõne ettekandja töö õhtuteks ja nädalavahetusteks välja otsida. Tipp pidi ülihea olema ja eriti veel mulle! :D Teiseks arvab pereema, et ma saaksin ühtedele arstidele töötada, asi on ainult varasemas kokkuleppimises. Siis meelitab pereema mind sellega, et siia ümbernurga ehitatakse uut spordikeskust, jõusaalid ja värgid särgid..et sealt pidin ma endale kindlasti ühe ilusa mehe leidma. Siis tahavad nad mind mingile kuulsale inimesele tutvustada, kes tegeleb mingi telesaadete värgiga ja et ma äkki saaksin tema juurde üldse pikaajalisema töö, et äkki saame tööviisa jne. Et ma pidin DIVA olema ja täna ka seal perepeol tuli miljon korda jutuks, et kuidas mul ikka meha ei ole ja kui kaunis neiu ma olevat ja et järgmise suve eesmärk ongi mulle abielu kandidaat välja valida, et saaksin siia vähemalt 5ks aastaks jääda. Haha, seda ütles pereema õde (seda vähemalt viieks aastaks)..ütles, et ega ma enne seda päris USA elu nagunii kätte ei saa, et see on aeg, kui kõik alles selge on ja asjad sujuma hakkavad. Haha. Lisaks tuli veel välja, et teise pereema õe Susie mees on treener, ma ei teagi, kas päris jalgpalli või siis ameerika jalgpalli ja ta treenib just minuvanuseid POISSSSE. Diil on nüüd selline, et järgmiseks suveks pidi tema mulle kõik sobivad kandidaadid välja valima ja enne lahkumist ütles ta ka, et Merit, järgmisel suvel kohtume siinsamas ja ilma naljata, mul on sulle poisse kuhjaga. Oeeeeeh. Uskumatu, et see teema kõigle nii palju korda läheb. Oleks pidanud ikka rohkem nendel pere istmistel ja asjadel kohal käima, äkki oleks selle Jimiga (Susie mees) varem jutule saanud ja oleks juba selles suvel ta kandidaate näinud. Ja see Jim ise on ka täiega kobe mees enda vanuse kohta. Ma ei teagi isegi kui vana ta olla võib, aga ta on stiilivend ja täiega vormis (ilmselt tuleb see juba sellest, et ta treener on jne) ja ta on alati minuga väga lahke olnud ja täna ka tegi seal ikka paar päris head nalja. Üldse, kogu see pere on lahke ja tore. Pole ainsatki halba sõna öelda. Aaaa..ja siis mind meelitatakse veel sellega, et järgmisel suvel pidavat kindlasti puhkusetripp ka olema. Rääkisid mingile kruiisile minekust. Uuh. Kõik kõlab väga hästi, aga siiski. Ma isegi ei oska öelda, mida ma tahan või mida ma ei taha. Elan järgmise suveni kõigepealt ja vaatan, kus ma omadega olen, mis toimub või ei toimud ja siis otsustan, mis saab või ei saa.
Väga kaua see perepidu ei kestunudki, mingi 4 tuni umbes ja saime päris normaalsel ajal koju. Olen juba pesus käinud ja ennast korraliku kreemi kihi sisse määrinud, sest mul on jälle ma ei tea mitmenda astme päikesepõletus. Seal ookeanil päike ikka KÜTAB. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma olen nendel päikesepõletustel tekkida lasknud nüüd viimastel päevadel. Ma olen terve selle suve ekstra korralik olnud igasuguste hästi kõrge faktoriga kreemide peale määrimises, enne päevitamist, sest ma ikka väga kardan viimasel ajal oma paljude sünnimärkide ja naha seisukorra pärast. Aga nüüd...ühel päeval basseini ääres olles ma arvasin, et ah 2 tundi suht nõrga päikese käes olles ei ole hullu kui päiksekreemi ei pane..mis juhtus oli see, et õhtuks olin m paras vähk ja nahk oli valus. Järgmisel päeval seal laste mänge vaatamas sain ka õhtuks sellise päiksepõletuse, et nahk oli valus..pluss mul oli maika seljas ja lühikesed püksid jalas. Täna mõtlesin, et ma ei saa kreemi panna, sest mul on vaja maika seljast ära päevitada :D Ja nii ma olengi mitu viimast päeva ilma päevituskreemita päevitanud. Rumal inimene, mis siin muud. Vähemalt olen ma palju komplimente saanud, et ma olen ilusalt jumekas. Just viimaste päevade jooksul :D :D
Homse kohta ei teagi ma mitte midagi veel. Ma ei tea, mis perel ka plaanis on. Mina kavatsen esiteks magada kauem kui tavaliselt. Ja tore oleks, kui saaksin õhtul Heli ja Ryaniga kuskil väljas käia. Kindlasti keegi korraldab kuskil mingi vinge erapeo jälle selle Labor Day puhul ja kindlasti on igalpool pubides-klubides ka päris palju rahvast. Või kui homme ei õnnestu, siis järgmisena panustan ma neljapäeva peale. Reede on mul ilmselt vaba nagunii..ja varem ka käisime päris tihti neljapäeviti väljas, suht normal päev. Nii et jään lootma, et ühe peoõhtu saab veel siiki korraldada, pean ju oma kallite tšikkidega ka hüvasti jätma. Kuigi ma tunnen juba, et see goodbye pidu üks õige pidu ei tule. See on see viimase hetke kiirustamine jne. Nõme.
Aga okeeeeeeeeeeeeei, ma lähen nüüd magama ära. Juba kolmandat päeva olen ma super läbiväsinud. Mulle meeldib see tunne. Siis magad nagu kohe asja eest, mitte niisama tühja :D Loodetavasti leian homme mingi aja, et siia mõned pildid ka nädalavahetusest lisada. Nii et - STAY TUNED rahvas!
Head viimast nädalat ilma minuta! :)
Merit Blacky
Väga kaua see perepidu ei kestunudki, mingi 4 tuni umbes ja saime päris normaalsel ajal koju. Olen juba pesus käinud ja ennast korraliku kreemi kihi sisse määrinud, sest mul on jälle ma ei tea mitmenda astme päikesepõletus. Seal ookeanil päike ikka KÜTAB. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma olen nendel päikesepõletustel tekkida lasknud nüüd viimastel päevadel. Ma olen terve selle suve ekstra korralik olnud igasuguste hästi kõrge faktoriga kreemide peale määrimises, enne päevitamist, sest ma ikka väga kardan viimasel ajal oma paljude sünnimärkide ja naha seisukorra pärast. Aga nüüd...ühel päeval basseini ääres olles ma arvasin, et ah 2 tundi suht nõrga päikese käes olles ei ole hullu kui päiksekreemi ei pane..mis juhtus oli see, et õhtuks olin m paras vähk ja nahk oli valus. Järgmisel päeval seal laste mänge vaatamas sain ka õhtuks sellise päiksepõletuse, et nahk oli valus..pluss mul oli maika seljas ja lühikesed püksid jalas. Täna mõtlesin, et ma ei saa kreemi panna, sest mul on vaja maika seljast ära päevitada :D Ja nii ma olengi mitu viimast päeva ilma päevituskreemita päevitanud. Rumal inimene, mis siin muud. Vähemalt olen ma palju komplimente saanud, et ma olen ilusalt jumekas. Just viimaste päevade jooksul :D :D
Homse kohta ei teagi ma mitte midagi veel. Ma ei tea, mis perel ka plaanis on. Mina kavatsen esiteks magada kauem kui tavaliselt. Ja tore oleks, kui saaksin õhtul Heli ja Ryaniga kuskil väljas käia. Kindlasti keegi korraldab kuskil mingi vinge erapeo jälle selle Labor Day puhul ja kindlasti on igalpool pubides-klubides ka päris palju rahvast. Või kui homme ei õnnestu, siis järgmisena panustan ma neljapäeva peale. Reede on mul ilmselt vaba nagunii..ja varem ka käisime päris tihti neljapäeviti väljas, suht normal päev. Nii et jään lootma, et ühe peoõhtu saab veel siiki korraldada, pean ju oma kallite tšikkidega ka hüvasti jätma. Kuigi ma tunnen juba, et see goodbye pidu üks õige pidu ei tule. See on see viimase hetke kiirustamine jne. Nõme.
Aga okeeeeeeeeeeeeei, ma lähen nüüd magama ära. Juba kolmandat päeva olen ma super läbiväsinud. Mulle meeldib see tunne. Siis magad nagu kohe asja eest, mitte niisama tühja :D Loodetavasti leian homme mingi aja, et siia mõned pildid ka nädalavahetusest lisada. Nii et - STAY TUNED rahvas!
Head viimast nädalat ilma minuta! :)
Merit Blacky
No comments:
Post a Comment