Picsssssss.

Jaaaa, ma tean. Pole jälle niiiii pikalt kirjutanud. ja hetkel on jälle kell nii palju, et viimane aeg on magama minna. Seega mõtlesin, et panen teile mõned pildid siia vähemalt vaatamiseks.

Kui väga-väga hästi vaadata, siis näeb seal meie maja taga aias võsas pruuni kitse. Ühel hommikul lihtsalt tõmbasin kardina eest ja voilaaaaa..niimoodi meie aias kohe. Kahjuks ka kõndis kiirelt minema ja mul ei õnnestundu head pilti saada, aga ma ei ole veel alla annud. Loodan, et suve lõpuks saan ühe korraliku kitsepildi ka ikka. Loodan sellist saada, kus väike Bambi ka peal on. Jaaa, uskumatu, aga need kitsed kõnnivadki siin oma väikeste valgete täppidega tallekestega ringi - täpselt nagu Bambid!

 

Eelmisel nädalal käisime essat korda rannas. Tundub, et praeguseks jääb see tükiks ajaks viimaseks korraks. Lastele ilmselgelt ei meeldinud seal nii väga kui basseini ääres. Esiteks oli jube palav päev, 35 kraadi vähemalt ja mitte midagi polnud hingata. Teiseks polnud minu hoolealustel õiged sõpru ja sõbrannasid kohal ja seega kippus tihti igavaks minema. Kolmandaks olid kõik kohad liiva täis ja no mis ma siin salgan, need rannad siin ei ole ikka sellised ÜLI kaunid CALIFORNIA omad, kus on üli valge liiv ja meeletud lained. Mulle meeldisid kindlasti läänekalda rannad rohkem. Samas oli siin vesi jällegi kordades soojem.

Derek pugis burxi..

Ja Gwen ehitas lossi..

Äkki arvas üks Prantsusmaalt pärit Lorance (temaga randa sõitsimegi), kes on muidugi kogu oma elu siin elanud, et võiks grupipilti teha. Jap, seee oli siis see põhiseltskond seal, kuhu meie ka kuulusime.

See on siis see pool, kus nii lastele kui ka meile Heliga rohkem hängida meeldib. Siin linnas on üks pool veel, kus tegelikult ka päris palju käiakse, aga mina sinna veel oma jalga tõstnud ei ole. See siin asub umbes 5 minutilise autosõidu kaugusel. Minu seljataha jääb veel tegelikult suhteliselt võimas suur varjualune ja väikeste laste bassein ka. Teiselpool aeda asub veel ka laste mänguväljak.

Nädalavahetusel ehk siis jaanipäeval täpselt käisime ka Heliga seda Eesti püha pidamas. Sel aastal sain siis näha, kuidas Connecticuti eestlased seda teevad. Kõik oli naiss ja rahvast ka nagu oli (kuigi eelnevatel aastatel olevat rohkem olnud), aga siiski ei andnud seda pidu võrrelda eelmise aasta California eestlaste jaanipäevaga. Siin oli kõik üli rahulik ja vaikne, neil oli aktus ja tule süütamine ja peale seda omst jutustati ja mindi laiali. Aaaa, okei, söömine oli ka. Eesti toidud. Keedu karulid, mulgikapsas, kartulisalat, must leib, eesti võisaiad, kilu leivad jmt. Aktusel tantsisid eestlaste lapsed ja mõned inimesed rääkisid, st tuletasid meelde jaanipäeva tähtsust eestlaste jaoks.

Ja kõigi rõõmuks laulis 3 laulu ka meie kuldkõri Heli!!!

Tahtsin ühte pilti veel Heli ja minu ja Eriku (Heli kõige ilusam sõber nende hulgast, kellega ta mind siiamaani tutuvustatud on) pühapäevasest matkast ka siia üles panna, aga kahjuks seda ei näita siin millegipärast, kui selle ära lisan :(. Kahju. Aga jah, me käisime siin lähedal Mohegani järve ääres ja jõe ääres. Seal on nagu mingid matkarajad ja üldse on see koht väga-väga ilus. Hästi Eestilik. Taevaskoda meenutab natukene. Seal on igasugused sellised väiksed kosed ja hästi palju vingeid kivikaljusid ja üldse on kogu koht hästi rahulik. Kõik ujuvad seal iga võimaliku nurga peal ja jalutavad oma koeri. See on ainuke koht siin ümbruses, kus koerad võivad ilma rihmata vabalt ringi joosta. 

Aga ma tõesti pean nüüd magama minema, kell on kohe 1 öösel. Igatahes teile teadmiseks, et meil on siin ilmad NIII halvaks pööranud. Täna hommikul ärkasin suure paduka peale üles ja lausa rahet sadas. Hullud suured kuulid lendasid taevast alla. Pereema ütles, et tema nii ränka sadu ei mäletagi. Pmst päev otsa istsime lastega kodus ja kuna meil olid täna köögi värvijad, siis ei saanud siin kodus ka eriti ringi liikuda. Tegime laste riidekapid korda ja käisime lõunaajal Mäkis söömas ning ülejäänud päeva mängisime lauamänge. Kahjuks lubab homseks ka sama nõmedat ilma. Ei teagi veel, mis plaan homseks tekib, aga eks see hommikul näha ole. Varsti, kui meil ülemine korrus ka ilusti remondi järgselt korras on, siis ma kindlasti üritan elamisest ka pilte teha ja teile siia üles riputada! Seniks aga nägemiiiin ja üritan juba varsti uuesti kirjutada, sest viimastel päevadel olen mõelnud, et seda peaks kirjutama ja seda ja toda jne..nii et tuleb kõik mõtted ja teod järgi kirjutada :) 

Muide...kui haige on see, et sa lähed Victoria Secret´isse ja saad endale umbes 30 euro eest uue rinnari (mis muidu maksis üksinda juba 52 doltsi), 3 suurt kreemituubi, põsepuna, praimeri, puudri, 2 lauvärvi ja huuleläike. HAIGEEEEEE! Oeh, Ma suren juba sajaga kui ma siin poes ringi käin ja neid odavaid + üli ägedaid asju näen. Aga see VS´i ost on tõesti mu esimene olnud. Muud midagi pole veel endale lubanud. Kuigi, vaja oleks küll juba.

Ja üli lahe oleks, kui keegi vahepeal mulle siin kasvõi paar sõna vastu ka kirjutaks!!! Missin seda! :)

Teie Mirru.

First pool day

Jeeeei! Ja ongi esimene basseinipäev tehtud. Võin öelda, et selline asi peab meeldima. Esiteks oli täna kohuvatalt umbne ja soe ilm, mis tähendab, et muud moodi ei olekski seda võimalik olnud mööda saata. Asi käib nii, et võtad auto, sõidad basseini äärde ja seal on palju erinevaid inimesi koos. Suhteliselt tõenäoline on, et alati kohtab seal mõnda sõpra. Bassein ja seda ümbritsev ala on aiaga piiratud, mis tähendab, et lapsed on tavaliselt selle ala sees ja sealt väljumiseks annab põhjust vaid mänguväljakule või siis snäkiputkasse minek. Põhiline, mida tegema pean, ongi lastel silma peal hoidmine. Õnneks on abiks veel ka mõned hot´id ja mõned vähem hot´imad vetelpäästjad - kõik POISID! :D Neid on tõesti nagu päris palju seal basseini ääres patrullimas, nii et igal nurgal on valve. Päev möödus üli kiiresti ja loodan, et selliseid päevi tuleb terve suve jooksul veel väga mitmeid ette. Oleks vaid ilma, siis on kõik bueno! Võtsin täna digika ka kaasa, et lõpuks ometi mõned uued pildid teha, aga ma unustasssssssin. Nii palav ja vastik oli ja absoluutselt ei tulnud meelde vahepeal kotist digikas haarata. Aga pildid basseinist tulevad siia kindlasti varem või hiljem!

Kuna ka homme tõotab jälle 35 kraadine kuumus tulla, siis pakkus Dereku ja Gweni sõprade ema Bridgetile sellise plaani välja, et ta korjab mind pool 11 koos lastega peale ja me teeme rannapäeva. Kõik pidime ilusti tema autosse ära mahtuma. Eks näis siis, mis homne päev toob, aga üritan kindlasti ookeanist pilte ka teha :)

Sain oma essa palga täna ja kohe on vaja rahhi minna kulutama. Lähengi praegu Heli juurde, vaatame, äkki saame ta sünna (jap-jap, Heli sünna on juba 30. juunil) kutsed valmis teha ja kui ta pereema koju tuleb, lähme kiirele õhtusele shopingule ;)

That´s about today! Järgmise kirjutamiseni..

That´s what´s going on..

Hellõu, hellõu! Ma ei teagi, mida teile siia kirjutada, sest midagi märkimisväärset hetkel juhtunud pole..aga üritan miskit teile siiski lugemiseks leida...

Mida ma tänaseks teinud olen? Kuni tänaseni on päevad tegelikult suhteliselt lihtsad olnud. Aga see-eest siiski väsitavad. Tavaliselt olen vähemalt lõunani vaba olnud ja siis lapsed kas koolist üles korjanud või siis bussipeatuses vastas käinud. Peale seda oleme aias mingeid mänge mänginud. Nende mängudega on nii, et alustame korvpalliga, jätkame jalgpalliga, lõpetame pesapalliga. Pesapall on ühtlasi ka Dereku lemmik ja minu jaoks kõige mittelemmikum. Mitte, et mulle selle kurikaga palli lüüa ei meeldiks, sest sai seda ju ise ka väiksena Aasa tänavas maja taga kogu maja lastega MEGA palju mängitud. AGA, kuna meid on nii vähe..ainult kolm või isegi ainult kaks, kui Gwen seda mängida ei viitsi, siis tähendabki pesapalli mängimine suures osas seda, et Derek lööb palli ja mina viskan talle seda ja jooksen nagu koer sellel pallil järel :D Okei, täna ta oli eriti viisakas ja küsis isegi, et kas mina tahan ise lüüa alustuseks :) 

Hmm, mis veel. Me oleme mõnel mänguväljakul ka mängimas käinud ja homme on see tähtis päev, kui lastel kool läbi saab ja täis töömaraton pihta hakkab ehk pikad päevad lastega üksinda kodus võivad alata. Praegu mõtlen õudusega, et mida me küll tegema hakkame. Aga õnneks on meil siin basseinid ja rand, mis meid vist päris palju hädast välja aitavad. Homme on üks bassein alles esimest päeva lahti ja me juba lähme sinna ja lapsed ei jõua seda ära oodata! Mina ka tegelikult, sest tahaks juba kiiremas korras endale pruunimat jume peale saada ja samas on seal 100x kergem olla ka, sest neil on seal sõbrad ja ma ei pea pidevalt välja mõtlema, mida nendega teha. Samas ma ei pea siin kodus ka nagu koguaeg tegevusi välja mõtlema, sest põhiline on see, et nad lihtsalt üksi poleks ja nad üldjuhul oskavad ise ka endale tegevust leida, aga lihtsalt kuidagi kummaline on lihtsalt niisama istuda.

Mida ma lastest arvan? Ma arvan, et need lapsed on võrreldes teiste nende vanustega tegelikult tohutult iseseisvad. Nad saavad ise endale söögi kätte, teavad, mida tahavad ja oskavad kõike ise teha. Derek oskab isegi pesu pesta :D ja kuivatada (pesumasina ja kuivatiga). Mis kõige tähtsam, neil tundub isegi mingisugune kohusetunne olevat. Ilmselt tuleneb see ka asjaolust, et neil pole kunagi au-pairi olnud ja nad ongi pidanud kahekesi suhteliselt palju ise hakkama saama. Üleüldse on tore näha, et siiamaani ei ole ma nende vahel isegi suuri tülisid ja nääklemisi näinud ja nad suhteliselt hoiavad üksteist ja vaatavad üksteise järele. Üks asi, mis minu olemist raskemaks teeb, on see, et nad pole väga jutukad. Nad pigem nokitsevad enda ette ja seega on mul tunne nagu ma ei oskaks nendega midagi rääkida :P Äkki ma ei oskagi, ma ei tea. Aga siis ma jällegi mõtlen, et ega mul ka midagi teha pole, kui nemad ei räägi. Ja kui nad räägivad, siis neil on nii vaikne hääl, et isegi kuuldeaparaadiga ei oleks vist suurt midagi kuulda. Isegi ema peab pidevalt ütlema, et MIDA, MA EI KUULE MIDAGI. Aga jah, ma olen praegu küll nendega rahul ja loodan väga, et neil ka minuga igav pole. 

Mis muutunud on? Ma arvan, et muutunud on minu olek siin majas. Ma tunnen, et ma olen kindlasti rohkem ära harjunud ja kuidagi mugavam on olla juba. Mul ei ole enam imelik nendega koos telekat vaadata, õhtuti niisama istuda või siis süüa ja üleüldse niisama toimetada. Loomulikult ei tunne ma ennast veel täiesti omas kodus olevat, aga asi on ikka suuresti paranenud. Loodan, et varsti on kõik veel igati mugavam ja kodusem. Eile nt vaatasime pereemaga koos ühte siinset kuulsat teleshowd, kus üks naine otsib endale karja mehade seest uut kaasat. Ei, see ei ole selline lame saade, vaid isegi päris asjalik ja normaalne vaatamine. Naine kaotas enda mehe autoavariis ja sai siis teada, et ootab tütart. Nüüd ongi ta üksinda enda tütrega (juba 6.a) ja loodab leida endale korralikku meest. Bridget tegi mulle eile selle saate varasematest osadest korraliku kokkuvõtte ja kusjuures sain teada, et see on nii äge ja kuulus saade siin naabruskonnas, et tavaliselt käib ta seda isegi enda kõrvaltänavas elava sõbranna juures vaatamas. Eile oli ta lihtsalt nii väsinud, et ei viitsinud minna. 

Muutunud on ka see, et ma olen nende loomadega siin vaikselt jälle harjuma hakanud. Ei ole enam väga imelik, et mitu jänest hüppab aias korraga ringi ja oravad jooksevad pidevalt edasi tagasi. Arvan, et suve lõpuks olen ehk isegi juba kitsedega harjunud. Eile oli näiteks selline juhus, et sõitsin siit enda tänavast välja, et toidupoodi minna ja mida ma näen - kaks kitse koos väikse kitsetallega ülevatad teed ehk lähevad ühest aiast teise. Ja see kitsetall, see oli nagu Bambi - selline väike nunnukas valgete täppidega. Üli armas!!! Ja need kitsed ise ei ole ka sellised väiksed äbarikud, vaid ikka suured loomad, pool põdra suurusest kindlasti.

Mida me sööme? Kui ma alguses arvasin, et hakkab jälle üks väljas söömine pihta, siis tegelikult pole me veel tänaseks kordagi väljas söömas käinud. Pereema ja pereisa kokkavad kas vaheldumisi või koos ja nad on mõlemad väga head kokad. Kõik söögid on väga head olnud. Kuna suvi on käes, siis oleme ka mitu õhtut väljas grillinud. Aga nooo..Eesti lihad ja marinaadid ja muu grillimismaterjal on tuhat korda paremad olnud, kui need lihad, mida siin siiamaani saanud olen. Ma ei tea, milles on probleem, aga nii see on. Üks asi, mis mulle ei meeldi on see, et lihad kõrvetatakse suhteliselt ära ja mina ei suuda seda mustaks kõrbenud mõrudat liha süüa. Kuna neil oli köögis just remont ja kogu varustus on uus, siis tegi pereisa ahju proovimiseks ükspäev nt kahte erinevat pitsat..ja need olid VÄGA-VÄGA head! See pidigi tema speciality olema - pitsad! Ja grillitud maisitõlvikud - uuuuuuuuuuuh, kui head. Seda sain ma pidevalt seal enda kunagises peres ka ja nendest tundsin ma isegi Eestis olles puudust. Need on tõesti ühed head asjad ja mulle väga sobib, et mu perele ka need meeldivad. Täna tuli pereisa koju ja oli mingist hiinakast läbi käinud ja meile valmis toitu toonud. Mu teine lemmik - hiina toit - millest eelmisel suvel ka kuidagi üle ega ümber ei saanud. Supper hea oli! Hommikuti on meil aga tavaline kerge sööming - kohv, võisaiad, hommikuhelbed, jogurt ja puuviljad. 

Loodan, et viitsisite ikka lugeda ja polnud väga igav.. ja üritan lähiajal mõned pildid ka kuskil teha, et teile oma tegemistest ja ümbruskonnast paremat visiooni silme ette luua! :)

Bye,bye!

Isadepäev

Same day, new post! Jap-jap. Juba saategi midagi uut jälle lugeda. Kuna meil on siin isadepäeva istumine just lõppenud, siis kirjutan teile kohe kiirelt tänasest päevast,sest praegu on kõik veel värskelt meeles. 

Esiteks algas tänane päev sellega, et pere koristas ja tegi veits aias tööd. Seejärel läks pereema toidupoodi ja kutsus mind ka kaasa, et saan endale veel mingit söögipoolist valida, sest ta läks seekord rahvusvahelisse poodi. Arvasin, et seal näeb igasuguseid euroopast pärit imesööki, aga kõik oli ikkagi suht USAkas. Samas, mulle meeldis see pood rohkem, kui eilne. Eile käisime me ka ühes toitaris tänase grillimise jaoks asju ostmas. Nii, siis tulime sealt koju ja pereema arvas, et võiks Bloody Mary´sid teha. Kuna mind ei olnud neid jooke kunagi ise valmistanud, siis ta õpetas mulle. Ta on kunagi baaridaam olnud ja oskab igasuguseid huvitavaid kokteile meisterdada. Ütles, et sellepärast ta praegune mees temasse armuski, et ta tegi talle baaris superhäid kokse :D Haha, eksole. Aga jah, tõmbasin ka selle ühe klaasi hinge alla ja samm oli kohe sassis. Tegelt nii hull ei olnud, aga jah, see oli suht alksirikas ja selline mega tšilline jook tomatimahlaga. 

Siis olime niisama paar tundi ja rahvas hakkas saabuma. Aaa..enne seda tegi Bridget (pereema) mulle kiire ülevaate ka enda suguvõsast. Andy (pereisa) on pärit Inglismaalt ja seega tema suguvõsa siin ei ela. Aga, pereemal on kaks õde ja üks vend. Ta hoiatas mind kohe, et need õed tal ainult mulisevad ja mulisevad ja ei suuda enda suud sulgeda. Nii suht oli ka. Aga nad olid ÜLI lahked. Veel hoiatas ta mind, et üks õdedest tarbib hulganisti alksi ja teine ei joo see-eest üldse. Ja siis ühel tema õel on kaks poega, sellel, kes joob. Ja üks on mega tümakas. Teine on lihtsalt viigipükste ja geelitatud soenguga paipoiss. Ja mu pereema just niimoodi tutvustaski, et jaaaaaaa..elu vastikud lapsed on sellel ühel õel ja üks on paks ka veel :D. Teisel õel, see, kes ei joo..tal pole ühtegi last, aga mees on küll. Ja pereema vennal on 4 tüdrukut, ainult üks neist oli kaasas ja see on ka selline, et ma alguses vaatasin, et mida helli, kas see on poiss või tüdruk. Ta on hullult poisilik, ainus asi on soeng, mis viitab tüdrukuks olemisele.

Edasi oli siis nii, et kõigepealt tulid vanaema ja vanaisa kohale ja nad olid üli toredad. Vanaisa näeb selline vanem välja ja kõnnib mitte nii hästi enam. Vanaema Caroline on tõeline proua see-eest. Kohe tuli musitama ja põhiline sõna, mis ta minuga rääkides kasutab, on honey ehk siis kallikene. Küsis kohe mu reisi kohta ja et kas ma olen varem siin käinud jne. Edasi saabusid siis mõlemad õed järjest, nende mehad, lapsed ja siis saabus vend enda ühe tütrega. Pidin kõik läbi kätlema ja musitama. Aga ma ei jäänud hätta, sain omameelest kõigega hästi hakkama ja oskasin kõigile küssadele ilusti vastata. Hiljem mängisime väljas pesapalli veits, sest meie perepoeg on hull pesapalli fänn, no nad tegelikult kõik on. Ja siis hakkaski söömine pihta. Siin on kombeks, et igaüks võtab istumistele alati midagi kaasa. Nad jagavad eelnevalt ära, kes hoolitseb magusa, kes burxide, kes grillimismaterjali, kes salatite, kes jookide jne eest. Ma eriti palju süüa ei viitsinud, aga suht normid asjad olid küll. Eriti huvitav oli mingi selline asi, et paparika oli pooleks lõigatud ja sinna sisse oli hakkliha ja veel mingi asi pandud (mingi taigna moodi asi) ja siis ahjus küpsetatud (Y). 

Ja kõige parema mulje jättiski mulle see õde vist, kes ei joo ja kellel lapsi pole. Ta nimi on Suzan ja ta elab ka siin Trumbullis. Ta ütles, et me saame kindlasti palju-palju suve jooksul kokku, sest ta käib tihti siin ja meie käime tihti nende pool jne. Neil olevat kaks labradori ka kodus, neid tahaks küll juba näha! Ja tema oli see, kes tuli kohe minuga eraldi veel pärast ka rääkima ja ütles, et wow, sul on nii ilusad hambad ja et ta tunneb kohe huvi minu hambakristalli vastu, et kuidas ma selle sain hamba peale jne. Tuli välja, et ta on hambaarst, sellepärast ta nii huvitatud oligi. Endal olid tal ka elu ilusad hambad! Kiitis täiega mu inglise keelt!! Temaga oli üldse kuidagi väga vaba rääkida, mõtlesin ise ka, et wow, ma oskan isegi korrlaikult rääkida. Üldse mõlemad õed olid suht pöördes mu aksendist. Oh well, mina pole.

Peale mõningast istumist läksime mina ja Bridget koos Derekuga tema pesapalli mängule. Tal oli täna teist päeva selline asi nagu - pesapalli tiimi sissesaamise katsed. Kuna siin on nii palju lapsi, kes tahavad erinevatesse tiimidesse mängima saada, korraldatakse neile katsed, kus nad peavad näitama, kuidas nad platsil erinevatel positsioonidel hakkama saavad, eriti just kurikaga lööja ametis. No Derek on tegelikult päris hea erinevates pallimängudes, aga ta on suhteliselt väikest kasvu ja mega peenike enda vanuse kohta ja seega pole tal ka nii palju jõudu kui teistel temavanustel. Mõned on kaks korda sama pikad kui tema ja kolm korda laiemad kui tema. Seega, pereema arvab, et ta ei saa nendesse tiimidesse sisse, kus ta eile ja täna proovimas käis. Aga eks näis, järgmisel nädalal saab teada. Issand, ma pean teile rääkima, mis enese näitamine seal pallimängudel toimub. Just nende pereemade hulgas. Kõik tulevad sinna vaatama, võtavad oma toolid ja joogid ja snäkid kaasa ja siis lobisevad seal üksteisega. Mõni on niisuguses jutuhoos oma sõbrannaga vahepeal, et ei pane isegi tähele, mis tema poeg seal platsil teeb. Ja üldse on jumalast hästi näha, kuidas mõni lihtsalt esineb seal oma riiete, auto ja jutuga. Mu pereema on õnneks selline tavalisem. Aga jah. Võistlus kelle poeg ja pere ja kõik muu on parem, on päris tugev. Pereema rääkis mulle juba ükspäev, et see tiimi sissesaamine on üks politics stuff..ja nüüd ma usun seda täiega. Pmst saab tiimi see kindlasti lihtsamini sisse, kes omab treeneriga paremaid tutvusi, kelle poeg on popim ja kes kui rikas on. Uskumatu tegelikult. Ses suhtes, et sul võib olla raha, et oma poja trenni eest maksta, aga just trenni sisse saamine on omaette suur küsimärk.

Nüüd olengi otsaga jälle oma toas ja tänane päev hakkab vaikselt läbi saama. Ma ei teagi, mis seal üleval korrusel praeguseks toimub, aga ilmselt on päris paljud juba lahkunud. Meil tõotab siin väga ilus nädal tulla. Kolmapäevaks lubab nt 88 Fahrenheitrit, mis peaks mingi 30 kraadi Celsiuse järgi olema. Nii et varsti saab päevitada. Üleüldse, päike on üli tugev siin ikka. Eile olin ka pesapalli mängu vaatamas umbes 2 tundi ja ma olin õhtuks näost nii punane..pluss jalanõud, t-särk ja põlvpüksid olid jalga päevitunud. 

Adios, mi amigas/os! 

Pere&Kodu

Meie sissesõidutee ja mägine naabruskond.

Yo-yo, hey hoo! :D Nonii..finally. Mul on hetkel üks vaba tunnikene ja otsustasin, et on aeg teile miskit uut kirja panna. Mitte, et mul varem kohe üldse aega poleks olnud, aga lihtsalt mul on mingi haige väsimus kahel viimasel päeval peal olnud. Ma ise arvan, et see on sellest haigusest ikka. Eile läksin ma nt kell 9 õhtul juba magama ja magasin hommikul kella 9ni. Ja oleksin veel maganud, kui kõik teised poleks juba üleval toas kolistanud. Ma siis räägin teile täna natukene sellest, missugune mul siin on ja kuidas pere on jne. 

Gwen ja Derek.

Pere. First stop on siis mu family. Nagu ma juba siia tulles neist arvasin - et tunduvad toredad, lahked ja hoolivad - arvan ma ka praegu sama. Nad on olnud igati toetavad ja hoolivad ja muudkui küsivad, kas mul on midagi vaja või kas mul on mingeid muresid jne. Pereema töötab mingis firmas, ma ei olegi aru saanud, millega see firma täpsemalt tegeleb, aga mul on tunne, et mingi elektroonika stuff´iga. Igatahes pereema teeb seal mingit paberitööd ja sain juba teada, et kui ma tahan mingit elektroonikat kuskilt osta, et siis kindlasti talle teada annaksin, et tema firma kaudu pidi häid soodukaid saama. Pereisa on wine seller ehk siis tegeleb veinide edasimüügiga. Nt juuli kuus peaks ta 10ks päevaks isegi Prantsusmaale sõitma oma töö pärast. Üldse ongi tal vist selline ringisõitmise töö, et käib erinevates kohtades enda veini müümas. Veits nagu müügimees vist. Aga siin all korrusel minu toa vastas on veniruum ka. Neil on see veits pooleli..st et uued riiulid peaksid kohe varsti tulema ja terve see ruum läheb veini täis - ala nagu veinikelder. Praegu on seal mingid ajutised riiulid ja vast mingi 100 pudelit veini ka. Siis järgmisena lapsed, keda ma vaatan. Poiss on 8-aastane Derek ja tüdruk on 9-aastane Gwen. Tüdrukul on kohe-kohe juuli kuus sünna tulemas. Pereema juba palus, et kas ma saaksin seda korraldada, et midagi lahedat tšikile välja mõelda jne. Neil on hetkel kool veel käimas ja seega pean ma neid praegu suht vähe vaatama. Või noooo, mis vähe tegelikult. Kuigi mul on nvsed tegelikult vabad olen ma sellel nädalavahetusel ikka väga palju nendega koos tšillinud. Aga no samas..see on nii algus ka alles ja siis ma proovin nendega võimalikult palju koos olla, et neid paremini tundma õppida jne. Kool lõpeb neil juba kolmapäeval ja siis läheb metsik töö lahti. Pean neile päev otsa..iga päev, kuni suve lõpuni tegevust leidma, neile toitu muretsema söömiseks ja üldse igati abiks olema nende erinevatesse kohtadesse sõidutamisel. Seda aega ma isegi veits kardan, sest ma ei kujuta üldse ette ka, mida me kõigi nende päevadega tegema hakkame. Ega igapäev ju basseini ääres või rannas ka käia ei saa. Muidu tundub, et ma isegi meeldib poisile ja tüdrukule. Gwen kutsus kohe esimesel päeval endale sõbranna külla, et mind talle tutvustada jne, pereema ütles, et Gwenile ei meeldi muidu kunagi enda juurde kedagi kutsuda, et tema on alati ise see, kes kõigi teiste juurde minna tahab. Nad on mõlemad Derekuga mulle kaarte ja pilte ka joonistanud ja sinna nii ilusat juttu sisse kirjutanud. Üldse on näha, et nad täiega loodavad, et ma nendega igalpool kaasas käiksin ja tulevad ise alati sinna kaasa, kuhu mina pereemaga lähen. Pereema ütles ka, et lapsed on väga rahul ja Gwen tahaks endale kõiki neid asju, mida mina kannan ja tahaks igalpool käia, kus mina käin jne. Esimesel päeval ütles ta nt, et ma võiksin päriseks nende juurde jääda :D Vott nii!

Our Fred!

Home sweet home. See linn, kus ma elan nüüd terve suve on Trumbull. See asub Connecticuti osariigis ja on sellest eelmisest kohas, kus ma eelmisel korral au-pair olin, umbes 20 minutilise autosõidu kaugusel. New Yorki on siit umbes 45 min-1 h rongiga minna. Mitte väga lähedal, aga mitte väga kaugel ka. Kodu asub ise väga kaunis kohas, see linn on selline suhteliselt mägine. Ja meie asume ühe ma arvan, et kõrgeima koha peal enda majaga. Maja ette üles tuleb ka päris äge järsk tee. Tundub, et see linn asub suhteliselt metsas..või no, mitte metsas, sest kaubanduskeskused, söögikohad ja kõik muu taoline on ka siin väga lähedal, aga lihtsalt puid ja rohelust on väga palju. Aias on meil oravad, jänesed ja kitsed. Kitsesid pole ma veel ise näinud, aga teisi loomi küll. Linnud ka laulavad koguaeg ja aed on üldse ilus. Maja ise ka suhteliselt suur. Üleval on ema-isa tuba, lastetoad, üks niisama tuba (ilmselt ka külalistele) ja kaks vannituba. All korrusel on suur köök, söögituba, elutuba, kontor, muusika tuba (päris musikaalne pere on, poeg mängib trompetit, tüdruk flööti ja klaverit ja isa kitarri), WC ja suur koridor. Elutoast läheb terrass maja taha. Samuti läheb koridorist trepp veel almisele korrusele, kus elan mina. Mu tuba ei ole maa-all, see on nagu garaažiga ühel tasandil ja mul on isegi väike aken enda toas. Ooooh, kuidas ma tahaks suurt akent, sest mulle nii meeldib see PÄRIS valgus, aga nooo..elan üle. Muidu on maja ilus ja maitsekas. Neil just oli nt köögis remont ja see on hetkel isegi veel pooleli. Köök tõotab küll väga äge tulla. Kõik asjad on uued, eile kasutasin nt esimest korda enda uut pliiti ja nõudepesumasinat. Ja minu tuba. See on selline tagasihoilik. Samas on kõik olemas, mida ma vajan - voodi, riidekapp, telekas, riiulid, suur-suur peegel (üks toa sein on peeglit täis). Ja mis veel üli hea on, on see, et ma olen kõigist teistest eraldi. St mul on eraldi sissepääs..isegi lisakülmkapp siin ühes alumises ruumis ja veiniruumis on igasuguseid söögi-ja joogiaineid. Ma oleksin ka saanud sinna üles korrusle külalistetuppa minna, kuid seal pole mul peaaegu üldse privaatsust olnud ja samas pole ka ema-isa toa kõrval olla tahtnud ka! See on jama, et WC on ülemisel korrusel ja vannituba pean kasutama täiesti ülemisel korrusel, kus lapsedki pesus käivad. Ma olen üldiselt väga rahul siin alumisel korrusel, ainus asi, mis häirib on see, et kõik need sammud, mida seal ülemisel korrusel astutakse on nii hästi läbi kuulda. Kuigi ma võiksin hommikuti praegu veel kaua magada, ei saa ma seda teha, sest teiste astumine ajab mu üles. Mu tuba on täpselt köögi ja elutoa all. Muidu on meil veel kodus nunnu koer, kes on juba 13 aastat vana. Tal on kahjuks tagumiste jalgadega mingi jama ja ta ei saa vahepeal hästi kõndida..ja ta ei kuule ka enam hästi, aga ta on üli armas ja käib mul päev otsa järel ja tundub, et tal on hea meel, et ta üksi kodus ei pea olema. Vähemalt pole kasse majas. 

Minu sõiduvahend.

Auto, millega ma sõitma hakkan on ka päris vingelt suur. See on Ford Expedition. Üleeile käisin isaga sõitmist ka harjutamas, sest mul oli vaja basseinikaart teha, et saaksin lastega seal käima hakata. Siin linnas on kaks basseini, üks on siin lähedal kuskil ja teine on vist mingi beach pool kuskil rannas. Pereema sõidab meil siin üldsegi mingi lahtise autoga ringi Saab 93 vms oli see mark vist. Oleme sellega veits linnapeal sõitmas ka käinud, hästi ilus hele sisu on ja päris vinge on juuksed lehvides sellega ringi kihutada. Auto ise on punane. Mu džiip on ka punane. Mingid punasearmastajad vist. Pereisa sõidab aga suht kosu autoga ringi. Sakasa auto VW Jetta. Ma isegi ei tea, mis aasta auto see on, aga mitte mingi väga uus. Ja mis kõige naljakam. Nii pereemal kui ka pereisal - mõlemal on tavalise käigukastiga autod, mitte automaadid. See on küll siin USAs suht haruldane nähtus. Tavaliselt on siin kõigil automaadid ikka. Õnneks see Ford on automaat. Mitte, et ma manuaaliga sõita ei oskaks, aga siin linnas oleks see küll suht piin. Siin on iga risti peal STOPP märk ja miljon valgusfoori. See auto, millega ma sõitma pean on mingi mega laev. Väljas vaadates polegi nii suur, aga kui sisse istud, siis on ikka metsikult suur ja kõrge. Samas see kõrgus on hea, siis ongi hea ülevaade. Käigukang on ka ju rooli küljes, mitte tavalises kohas, see vajab harjumist. Õnneks on autol GPS peal ja igasugused andurid ka, kui tagurdad jne. 

Terrass ja tükike aeda.

Nii palju siis minu kodust, perest ja autodest. Ma praegu lõpetan ja üritan kindlasti rohkem pilte teha, et teile siia hiljem neid üles riputada. Meil hakkab nüüd kohe isadepäeva pidu siin, kuhu kõik pere sugulased kokku tulevad..ja pean ka vist viisakas olema ja üles korrusele kobima. Varsti hakkab jälle pihta see minu tutvustamine ja siis on kõigil kindlasti sada küsimust Eesti ja kõige muu kohta. Mul on sellest suht villand juba. Terve selle nädala olengi ennast tutvustada saanud ja küsimustele vastanud. Aga noh, mis mul muud ikka üle jääb. 

Järgmise kirjutamiseni!

Sincerely yours,

Merit :)

Copenhagen to NY

Tere mu rahvasssss! Ma tean, et juba on mingi päris kopsakas vahe sisse jäänud siia kirjutamisega. Aga kohe hakkan pihta ja räägin kõik jutud ära, mis rääkimist vajavad.

Esiteks lennust natukene. Copenhagen-NY, ma mõtlen. Nii..Copengahenis oli lendude vahe umbes peaaegu  tundi ja see aeg sel suht venis. Järgmine kord tean, et nii pikka vahet pole ikka igaks-juhuks vaja sisse jätta, saab ka vähemaga hakkama. Kahjuks ma sellest teisest lennukist pilti ei saanud, aga no suurem oli see ikka kõvasti, kuid siiski mitte väga suur. Istmeridasid oli kaks, neli ja kaks. Ja noooooo, mul ikka jälle "vedas" ja sain täpselt sinna neljasesse ritta istuma, ei saanud täpselt vahekäigu äärde ka, vaid ikka veel rohkem keskele. Alguses vaatasin, et pean kahe poisi kõrval istuma, aga lõpuks pidin kolmeeeeee! Üks oli isa koos lapsega :S Seee oli õudneeeeeeeeee! See laps ainult rööökis terve lennu aja ja togis mind enda jalgadega. Üritasin selle isaga viisakas olla, sest tal oli isegi palju jama enda jõnglasega, aga sisimas ma oleks talle  igasuguseid asju öelnud. Seega sain ainult 2 h kogu selle lennu peale magada ja olin omadega üli läbi. Muidugi pidin vahetpidamata ka koguaeg nina nuuskma, rääkimata köhimisest. Lend venis ikka hullult. Muidu oli kõik okei, söögid olid lennukis normid ja kõik muu ka norm. A, tegelt ei olnud kõik päris korras. Mu TV ei töötanud jälle!!!!!!!! Täpselt nagu eelmisel aastalgi. Aga seekord oli nii, et kõigil teistel töötasid filmid ja asjad, aga mul oli nulliring :S Ma ei tea, mis teema oli. Seega venis lend veel rohkem. 

Siin NY lennujaamas läks ka kõik päris libedalt. Vaatamata sellele, et kartsin seda passikontrolli täiega, sain siiski mega lihtsalt läbi. Mul oli selline plaan, et valin kõige toredama ja lahkema näoga passikontrollija ja siis ootan tema sabas. Nii läkski. Nägin kohe mingit meha, kes tundus kõigiga suht lõbus olevat..ja oli minuga ka! Küsis ainult, et kuhu lähen,  kaua olen ja millal viimati käisin. Oligi kõik! Ütles, et have a nice stay here ja bye! Peale seda hakkasin siis kottide kontrolli poole liikuma ja jumalast lambist kõnnib minust mingi paks lennujaamatöötaja mööda ja keerab tagasi, tuleb minu juurde ja küsib minult seda lehte näha, mis lennukis täitma peab. Küsis, et mis mul kohvris on. Rääkisin ära, et riided ja kingitused. Siis küsis, et kas söögiaineid ka on. Ütlesin, et jah, šokolaad on. Ei hakanud midagi alksi kohta mainima. Siis kirjutas mingi tähe mulle sinna lehe peale ja kui kotokontrollile lähemale jõudsin suunati mind 3 mehe juurde. Mõtlesin, et tere tore, mis nüüd saama hakkab. pidin enda mõlemad pagasid, nii suure kui käsika nende letile vinnama. Kuna ma hästi ei jõudnud, siis nad isegi tulid ja abistasid mind. Siis võtsin suure pagasi lahti ja nad hakkasid asju üle vaatama. Mõtlesin, et nüüd pean raudselt midagi neile ära andma, aga EI. Nad olid pigem mingid lollitajad, kes uurisid, et kust kaunis tüdruk pärit on ja mis Eestis tehakse ja et kas minu ehted on kanasulgedest :D Mul oli ühe kosmeetikakotis üks sulgedega ehe ja selle kohta küsisid, et kas siin on kanasuled :D Haha. Aga nad ei viitsinud isegi kõiki mu asju läbi vaadata. Pigem ajasid juttu ja lollitasid. Vaatasid Vana Tallinna pudelit ja ütlesid, et wow famous Estonian Liqueur. Lõpuks tõstsid ise mu kotid ka selt letilt jälle alla ja soovisid mulle kena USAs viibimist ja kiiret paranemist :) Naiss! 

Nii, siis järgmisena tuli see teema, et pereisa oli mul lennujaamas vastas. Tundsime kohe üksteist ilusti ära, ta aitas mul kohvrit tassida ja suundusime Connecticuti poole. Muide, väljas SADAS täiega. Üldse oli alles eile esimene poolilus päev. Nüüd õhtul läks jälle pilvisemaks. Vaatasin ilmateadet ka juba, ilm ei tohiks küll selliseks jääda ja mitu-mitu järgmist päevad peaksid tulema päikesepaistelised ja soojad (Y). Aga..see kojusõit siis. Kõik oli okei, sõitsime läbi NY natukene, päris vinge oli alguses..kuni ajani, mil igalpoole ummikud tekkisid. Meie sõit, mis oleks pidanud max 1,5 tundi võtma, venis lõpuks 4 või isegi 5 tunniseks sõiduks. Ja kõige hullem oli veel see, et mul hakkas umbes poole sõidu pealt veel metsikult halb olla. Mul oli nii halb, et kui keegi oleks mulle mõnda oma ilusat autot sealt kiirteelt pakkuma tulnud ja öelnud, et võtku ma see endale, siis oleks mul ilmselt sellest jumalast suva olnud. Lihtsalt kõik keeras ja tunne oli selline, et kohe-kohe hakkan ropsima. Ja jubedalt nõrk oli, pluss uni oli. Mul oli suht mark seal autos ka. Ütlesin, et palun vabandust, et ma selline olen..ja kõige hullem oli see, et siia perre jõudes oli esimene asi, mida ma teha suutsin - kiirelt magama minna. Teretasin pereema ja lapsed ära ja kiirelt oma tuppa. Mitte midagi ei jõudnud teha.

Järgmisel hommikul oli ses suhtes juba tunduvalt parem olla, et väsimus oli kadunud, kuid valus kurk ja nohu olid endiselt alles ja on alles tänaseni :S. Esimene päev oligi selline suht vaikne, olin niisama siin kodus üksinda, tšekkisin elamises ja aias ringi ja läksin poole 4ks lastele bussipeatusesse järgi. Peale seda andsin neile kingitused ära ja olin nendega poolteist tundi üksinda kodus juba. Gwen kutsus kohe endale mingi sõbranna külla, tahtis mind talle näidata ja Derek mängis terve õhtu seda mängu, mis ma talle tõin. Tundus, et kingitused isegi meeldisid. Gwen läks kohe järgmisel päeval oma uue kaelakee ja peavõruga kooli ka :D Kõige tähtsam, mis sellel essal päeval juhtus oli see, et ma nägin oma HELI! Ilmus mulle siia uksetaha lõunaajal. Kui keegi veel ei tea, siis Heli on Eesti tüdruk, pärit Saaremaalt ja temaga kohtusin ma esimest korda siis, kui käisin 2008ndal aastal siin essat korda au-pairiks. Tema oli sama programmiga tulnud ja elasime suht lähedal üksteisele. Nüüd on asjad nii, et Heli on siin olnud juba väga-väga pikka aega, käib koolis ja vaatab endiselt selle pere lapsi ka, saab palka selle eest ja saab nende juures elada. Ja nüüd elame me täiesti ühes ja samas linnas - kõrval tänavates. Tema oligi tegelikult see, kelle kaudu ma selleks suveks siia sain tulla.

Aga ma nüüd lõpetaks selle postitusega. Üritan õhtul veel teise ka kirjutada, kus räägin perest ja kõigest muust, mis siiamaani juhtunud on. Ehk saan mõned pildid ka teha ;)

Miss you all!

Mirr

Copenhagenis

Nii-nii! Üritan juba algusest saadik usin olla ja teen juba essa postituse Copenhageni lennujaamast. Siin on internet!!! Pidi ennast kuhugi registreerima ja siis saab kasutada..aga millegipärast läheb see vahepeal ära. Igatahes..esiteks - ma olen surm väsinud..juba praegu, kui mul pole üldse seda kõige pikemat lendu veel ära olnudki. Kuna ma pidin juba öösel kell pool 2 kodust lahkuma, siis otsustasin, et ahh, küll ma bussis ja lennukites magan, et ei hakkagi üldse kodus uinakut tegema. Aga ei tasu ikka niimoodi mõelda vist..buss oli selline väike rüma, mis sealt Tartust Tallinnasse sõitis. Mingi mikrobuss või kuidas iganes neid kutsutakse. See oli suhteliselt täis ja nagu ALATI on bussis mõni jobu. Seekord istus teiselpool vahekäiku mingi mees, kes arvas, et ta peab seal bussis telefoni teel kõva häälega hakkama oma pereprobleeme arutama. Ja nii palju minu magamisest siis. Max pool tundi vast sain uinakut teha. 

Järgmine väike pauk oli Tallinna lennujaamas. Esimest korda elus pidin ma kohvri sealt kaalu pealt maha tõstma ja uuesti ümber pakkima ehk siis suurest kohvrist jalanõusid ja riideid veel käsiPAGARISSE toppima. 23kg võis olla, aga mul oli 24,7 ehk 1,7 kg siis rohkem. Noooo sain siis suure pagasi lõpuks ära antud, kaaluks jäi 22.9 kg. See-eest tekkis mul uus probleem selle käsipagasiga jällegi. Tegelikult ma kodus juba mõtlesin, et deeem, kas see ikka läheb mõõtudesse. Samas, kui ma selle pagasi eelmisel aastal USAst ostsin, siis seal oli isegi silt küljes, et see on sobiv peaaegu iga lennufirma käsipagasiks - pagas ise on selline suurem ja ratastega. Aga probleem tekkis mul just siis, kui ma nägin, et turvakontrollis on selle koha peal, kust kott sinna aparaati sisse läheb, pandud mingid raudpulgad, millest kõrgem pagas läbi ei lähe. Ühesõnaga veits sain pabistada nii käsipagasi suuruse kui ka kaalu pärast (see oli mul raudselt mingi 12 kg kokku lõpuks, 8 kg asemel, mis võis olla), aga õnnneks ma võisin ise selle pagasi sealt raudpulga alt läbi toppida ja siis sain edasi turvaväravatesse kohe suunduda, kus mind juba korralikult läbi kobiti. Suht varsti saingi lennukisse juba ja seal oli see nali, et mu käsipagas ei mahutunud sinna peade kohale kappi, st et pidin alla jalgade juurde jätma. Jumal tänatud, et üksinda istuda sain ja seega ka pagasi oma jalgade juurest ära kõrvale lükata, muidu oleks suht piin olnud.

Nüüd olengi Taanis. Siin on kell tund aega vähem, kui meil Estoonia ländis. Ja mu lend läheb alles 4 h 45 minta pärast..no nüüd juba natukene vähema tegelikult. Lennujaam on siin nagu kaubanduskeskus, elu palju poekesi on..isegi H&M on lennujaamas :D. Väga palju ilusaid inimesi on siin..ja moodsaid!

Hetkel on kõige suurem jama tegelikult minu tervisega. Mul on ikka suhteliselt halb ja nõrk olla ja muudkui köhin ja nuuskan nina. Lennukis läksid isegi kõrvad sajaga lukku, mida mul varem nagu juhtunud väga pole..ja üks kõrv oli terve maandumise aja jumalast valus. Varem mõtlesin, et hmmm, kuidas mõnel saab nii olla, aga nüüd sain ise tunda, et saab ikka küll. Vott nii! Tahaks juba seal oma uues kodus olla ja MAGADAAAAAAAAA! 

Juba hakkab see krõllamismaraton ka pihta - mõtlesin, et leidsin enne ühe hea omaette nurga, aga mingi aja pärast liitusid kaks keskeas härrasmeest ka siia ühe laua taha ja nüüd muudkui krõllavad. Juba tahaks öelda, et take a fu**ing PICTURE!

Take´sin ka ühe picture´i juba - minu essa lennuk täna!

 

 

Start!

Jap-jap. Kohe olen kodust lahkumas ja teekond võib jälle alata. Kes veel ei tea, siis mul õnnestus viimastel päevadel haigeks jääda ja olemine pole just kõige parem. Loodan vaid, et lennud ilma palavikuta läbitud saan! :) Seda, et kolm on kohutseadus, teame me kõik..aga hetkel on veel selgusetu, mida see antud olukorras tähendada võib.. Eks suvi näitab!

Kaasavara! (Aitäh mu tšikkidele! :))

 

 

 

 

 

Tšüüüs ja kohtumiseni! (K)

Mirr