Esiteks lennust natukene. Copenhagen-NY, ma mõtlen. Nii..Copengahenis oli lendude vahe umbes peaaegu tundi ja see aeg sel suht venis. Järgmine kord tean, et nii pikka vahet pole ikka igaks-juhuks vaja sisse jätta, saab ka vähemaga hakkama. Kahjuks ma sellest teisest lennukist pilti ei saanud, aga no suurem oli see ikka kõvasti, kuid siiski mitte väga suur. Istmeridasid oli kaks, neli ja kaks. Ja noooooo, mul ikka jälle "vedas" ja sain täpselt sinna neljasesse ritta istuma, ei saanud täpselt vahekäigu äärde ka, vaid ikka veel rohkem keskele. Alguses vaatasin, et pean kahe poisi kõrval istuma, aga lõpuks pidin kolmeeeeee! Üks oli isa koos lapsega :S Seee oli õudneeeeeeeeee! See laps ainult rööökis terve lennu aja ja togis mind enda jalgadega. Üritasin selle isaga viisakas olla, sest tal oli isegi palju jama enda jõnglasega, aga sisimas ma oleks talle igasuguseid asju öelnud. Seega sain ainult 2 h kogu selle lennu peale magada ja olin omadega üli läbi. Muidugi pidin vahetpidamata ka koguaeg nina nuuskma, rääkimata köhimisest. Lend venis ikka hullult. Muidu oli kõik okei, söögid olid lennukis normid ja kõik muu ka norm. A, tegelt ei olnud kõik päris korras. Mu TV ei töötanud jälle!!!!!!!! Täpselt nagu eelmisel aastalgi. Aga seekord oli nii, et kõigil teistel töötasid filmid ja asjad, aga mul oli nulliring :S Ma ei tea, mis teema oli. Seega venis lend veel rohkem.
Siin NY lennujaamas läks ka kõik päris libedalt. Vaatamata sellele, et kartsin seda passikontrolli täiega, sain siiski mega lihtsalt läbi. Mul oli selline plaan, et valin kõige toredama ja lahkema näoga passikontrollija ja siis ootan tema sabas. Nii läkski. Nägin kohe mingit meha, kes tundus kõigiga suht lõbus olevat..ja oli minuga ka! Küsis ainult, et kuhu lähen, kaua olen ja millal viimati käisin. Oligi kõik! Ütles, et have a nice stay here ja bye! Peale seda hakkasin siis kottide kontrolli poole liikuma ja jumalast lambist kõnnib minust mingi paks lennujaamatöötaja mööda ja keerab tagasi, tuleb minu juurde ja küsib minult seda lehte näha, mis lennukis täitma peab. Küsis, et mis mul kohvris on. Rääkisin ära, et riided ja kingitused. Siis küsis, et kas söögiaineid ka on. Ütlesin, et jah, šokolaad on. Ei hakanud midagi alksi kohta mainima. Siis kirjutas mingi tähe mulle sinna lehe peale ja kui kotokontrollile lähemale jõudsin suunati mind 3 mehe juurde. Mõtlesin, et tere tore, mis nüüd saama hakkab. pidin enda mõlemad pagasid, nii suure kui käsika nende letile vinnama. Kuna ma hästi ei jõudnud, siis nad isegi tulid ja abistasid mind. Siis võtsin suure pagasi lahti ja nad hakkasid asju üle vaatama. Mõtlesin, et nüüd pean raudselt midagi neile ära andma, aga EI. Nad olid pigem mingid lollitajad, kes uurisid, et kust kaunis tüdruk pärit on ja mis Eestis tehakse ja et kas minu ehted on kanasulgedest :D Mul oli ühe kosmeetikakotis üks sulgedega ehe ja selle kohta küsisid, et kas siin on kanasuled :D Haha. Aga nad ei viitsinud isegi kõiki mu asju läbi vaadata. Pigem ajasid juttu ja lollitasid. Vaatasid Vana Tallinna pudelit ja ütlesid, et wow famous Estonian Liqueur. Lõpuks tõstsid ise mu kotid ka selt letilt jälle alla ja soovisid mulle kena USAs viibimist ja kiiret paranemist :) Naiss!
Nii, siis järgmisena tuli see teema, et pereisa oli mul lennujaamas vastas. Tundsime kohe üksteist ilusti ära, ta aitas mul kohvrit tassida ja suundusime Connecticuti poole. Muide, väljas SADAS täiega. Üldse oli alles eile esimene poolilus päev. Nüüd õhtul läks jälle pilvisemaks. Vaatasin ilmateadet ka juba, ilm ei tohiks küll selliseks jääda ja mitu-mitu järgmist päevad peaksid tulema päikesepaistelised ja soojad (Y). Aga..see kojusõit siis. Kõik oli okei, sõitsime läbi NY natukene, päris vinge oli alguses..kuni ajani, mil igalpoole ummikud tekkisid. Meie sõit, mis oleks pidanud max 1,5 tundi võtma, venis lõpuks 4 või isegi 5 tunniseks sõiduks. Ja kõige hullem oli veel see, et mul hakkas umbes poole sõidu pealt veel metsikult halb olla. Mul oli nii halb, et kui keegi oleks mulle mõnda oma ilusat autot sealt kiirteelt pakkuma tulnud ja öelnud, et võtku ma see endale, siis oleks mul ilmselt sellest jumalast suva olnud. Lihtsalt kõik keeras ja tunne oli selline, et kohe-kohe hakkan ropsima. Ja jubedalt nõrk oli, pluss uni oli. Mul oli suht mark seal autos ka. Ütlesin, et palun vabandust, et ma selline olen..ja kõige hullem oli see, et siia perre jõudes oli esimene asi, mida ma teha suutsin - kiirelt magama minna. Teretasin pereema ja lapsed ära ja kiirelt oma tuppa. Mitte midagi ei jõudnud teha.
Järgmisel hommikul oli ses suhtes juba tunduvalt parem olla, et väsimus oli kadunud, kuid valus kurk ja nohu olid endiselt alles ja on alles tänaseni :S. Esimene päev oligi selline suht vaikne, olin niisama siin kodus üksinda, tšekkisin elamises ja aias ringi ja läksin poole 4ks lastele bussipeatusesse järgi. Peale seda andsin neile kingitused ära ja olin nendega poolteist tundi üksinda kodus juba. Gwen kutsus kohe endale mingi sõbranna külla, tahtis mind talle näidata ja Derek mängis terve õhtu seda mängu, mis ma talle tõin. Tundus, et kingitused isegi meeldisid. Gwen läks kohe järgmisel päeval oma uue kaelakee ja peavõruga kooli ka :D Kõige tähtsam, mis sellel essal päeval juhtus oli see, et ma nägin oma HELI! Ilmus mulle siia uksetaha lõunaajal. Kui keegi veel ei tea, siis Heli on Eesti tüdruk, pärit Saaremaalt ja temaga kohtusin ma esimest korda siis, kui käisin 2008ndal aastal siin essat korda au-pairiks. Tema oli sama programmiga tulnud ja elasime suht lähedal üksteisele. Nüüd on asjad nii, et Heli on siin olnud juba väga-väga pikka aega, käib koolis ja vaatab endiselt selle pere lapsi ka, saab palka selle eest ja saab nende juures elada. Ja nüüd elame me täiesti ühes ja samas linnas - kõrval tänavates. Tema oligi tegelikult see, kelle kaudu ma selleks suveks siia sain tulla.
Aga ma nüüd lõpetaks selle postitusega. Üritan õhtul veel teise ka kirjutada, kus räägin perest ja kõigest muust, mis siiamaani juhtunud on. Ehk saan mõned pildid ka teha ;)
Miss you all!
Mirr
Järgmisel hommikul oli ses suhtes juba tunduvalt parem olla, et väsimus oli kadunud, kuid valus kurk ja nohu olid endiselt alles ja on alles tänaseni :S. Esimene päev oligi selline suht vaikne, olin niisama siin kodus üksinda, tšekkisin elamises ja aias ringi ja läksin poole 4ks lastele bussipeatusesse järgi. Peale seda andsin neile kingitused ära ja olin nendega poolteist tundi üksinda kodus juba. Gwen kutsus kohe endale mingi sõbranna külla, tahtis mind talle näidata ja Derek mängis terve õhtu seda mängu, mis ma talle tõin. Tundus, et kingitused isegi meeldisid. Gwen läks kohe järgmisel päeval oma uue kaelakee ja peavõruga kooli ka :D Kõige tähtsam, mis sellel essal päeval juhtus oli see, et ma nägin oma HELI! Ilmus mulle siia uksetaha lõunaajal. Kui keegi veel ei tea, siis Heli on Eesti tüdruk, pärit Saaremaalt ja temaga kohtusin ma esimest korda siis, kui käisin 2008ndal aastal siin essat korda au-pairiks. Tema oli sama programmiga tulnud ja elasime suht lähedal üksteisele. Nüüd on asjad nii, et Heli on siin olnud juba väga-väga pikka aega, käib koolis ja vaatab endiselt selle pere lapsi ka, saab palka selle eest ja saab nende juures elada. Ja nüüd elame me täiesti ühes ja samas linnas - kõrval tänavates. Tema oligi tegelikult see, kelle kaudu ma selleks suveks siia sain tulla.
Aga ma nüüd lõpetaks selle postitusega. Üritan õhtul veel teise ka kirjutada, kus räägin perest ja kõigest muust, mis siiamaani juhtunud on. Ehk saan mõned pildid ka teha ;)
Miss you all!
Mirr
No comments:
Post a Comment