Pere&Kodu

Meie sissesõidutee ja mägine naabruskond.

Yo-yo, hey hoo! :D Nonii..finally. Mul on hetkel üks vaba tunnikene ja otsustasin, et on aeg teile miskit uut kirja panna. Mitte, et mul varem kohe üldse aega poleks olnud, aga lihtsalt mul on mingi haige väsimus kahel viimasel päeval peal olnud. Ma ise arvan, et see on sellest haigusest ikka. Eile läksin ma nt kell 9 õhtul juba magama ja magasin hommikul kella 9ni. Ja oleksin veel maganud, kui kõik teised poleks juba üleval toas kolistanud. Ma siis räägin teile täna natukene sellest, missugune mul siin on ja kuidas pere on jne. 

Gwen ja Derek.

Pere. First stop on siis mu family. Nagu ma juba siia tulles neist arvasin - et tunduvad toredad, lahked ja hoolivad - arvan ma ka praegu sama. Nad on olnud igati toetavad ja hoolivad ja muudkui küsivad, kas mul on midagi vaja või kas mul on mingeid muresid jne. Pereema töötab mingis firmas, ma ei olegi aru saanud, millega see firma täpsemalt tegeleb, aga mul on tunne, et mingi elektroonika stuff´iga. Igatahes pereema teeb seal mingit paberitööd ja sain juba teada, et kui ma tahan mingit elektroonikat kuskilt osta, et siis kindlasti talle teada annaksin, et tema firma kaudu pidi häid soodukaid saama. Pereisa on wine seller ehk siis tegeleb veinide edasimüügiga. Nt juuli kuus peaks ta 10ks päevaks isegi Prantsusmaale sõitma oma töö pärast. Üldse ongi tal vist selline ringisõitmise töö, et käib erinevates kohtades enda veini müümas. Veits nagu müügimees vist. Aga siin all korrusel minu toa vastas on veniruum ka. Neil on see veits pooleli..st et uued riiulid peaksid kohe varsti tulema ja terve see ruum läheb veini täis - ala nagu veinikelder. Praegu on seal mingid ajutised riiulid ja vast mingi 100 pudelit veini ka. Siis järgmisena lapsed, keda ma vaatan. Poiss on 8-aastane Derek ja tüdruk on 9-aastane Gwen. Tüdrukul on kohe-kohe juuli kuus sünna tulemas. Pereema juba palus, et kas ma saaksin seda korraldada, et midagi lahedat tšikile välja mõelda jne. Neil on hetkel kool veel käimas ja seega pean ma neid praegu suht vähe vaatama. Või noooo, mis vähe tegelikult. Kuigi mul on nvsed tegelikult vabad olen ma sellel nädalavahetusel ikka väga palju nendega koos tšillinud. Aga no samas..see on nii algus ka alles ja siis ma proovin nendega võimalikult palju koos olla, et neid paremini tundma õppida jne. Kool lõpeb neil juba kolmapäeval ja siis läheb metsik töö lahti. Pean neile päev otsa..iga päev, kuni suve lõpuni tegevust leidma, neile toitu muretsema söömiseks ja üldse igati abiks olema nende erinevatesse kohtadesse sõidutamisel. Seda aega ma isegi veits kardan, sest ma ei kujuta üldse ette ka, mida me kõigi nende päevadega tegema hakkame. Ega igapäev ju basseini ääres või rannas ka käia ei saa. Muidu tundub, et ma isegi meeldib poisile ja tüdrukule. Gwen kutsus kohe esimesel päeval endale sõbranna külla, et mind talle tutvustada jne, pereema ütles, et Gwenile ei meeldi muidu kunagi enda juurde kedagi kutsuda, et tema on alati ise see, kes kõigi teiste juurde minna tahab. Nad on mõlemad Derekuga mulle kaarte ja pilte ka joonistanud ja sinna nii ilusat juttu sisse kirjutanud. Üldse on näha, et nad täiega loodavad, et ma nendega igalpool kaasas käiksin ja tulevad ise alati sinna kaasa, kuhu mina pereemaga lähen. Pereema ütles ka, et lapsed on väga rahul ja Gwen tahaks endale kõiki neid asju, mida mina kannan ja tahaks igalpool käia, kus mina käin jne. Esimesel päeval ütles ta nt, et ma võiksin päriseks nende juurde jääda :D Vott nii!

Our Fred!

Home sweet home. See linn, kus ma elan nüüd terve suve on Trumbull. See asub Connecticuti osariigis ja on sellest eelmisest kohas, kus ma eelmisel korral au-pair olin, umbes 20 minutilise autosõidu kaugusel. New Yorki on siit umbes 45 min-1 h rongiga minna. Mitte väga lähedal, aga mitte väga kaugel ka. Kodu asub ise väga kaunis kohas, see linn on selline suhteliselt mägine. Ja meie asume ühe ma arvan, et kõrgeima koha peal enda majaga. Maja ette üles tuleb ka päris äge järsk tee. Tundub, et see linn asub suhteliselt metsas..või no, mitte metsas, sest kaubanduskeskused, söögikohad ja kõik muu taoline on ka siin väga lähedal, aga lihtsalt puid ja rohelust on väga palju. Aias on meil oravad, jänesed ja kitsed. Kitsesid pole ma veel ise näinud, aga teisi loomi küll. Linnud ka laulavad koguaeg ja aed on üldse ilus. Maja ise ka suhteliselt suur. Üleval on ema-isa tuba, lastetoad, üks niisama tuba (ilmselt ka külalistele) ja kaks vannituba. All korrusel on suur köök, söögituba, elutuba, kontor, muusika tuba (päris musikaalne pere on, poeg mängib trompetit, tüdruk flööti ja klaverit ja isa kitarri), WC ja suur koridor. Elutoast läheb terrass maja taha. Samuti läheb koridorist trepp veel almisele korrusele, kus elan mina. Mu tuba ei ole maa-all, see on nagu garaažiga ühel tasandil ja mul on isegi väike aken enda toas. Ooooh, kuidas ma tahaks suurt akent, sest mulle nii meeldib see PÄRIS valgus, aga nooo..elan üle. Muidu on maja ilus ja maitsekas. Neil just oli nt köögis remont ja see on hetkel isegi veel pooleli. Köök tõotab küll väga äge tulla. Kõik asjad on uued, eile kasutasin nt esimest korda enda uut pliiti ja nõudepesumasinat. Ja minu tuba. See on selline tagasihoilik. Samas on kõik olemas, mida ma vajan - voodi, riidekapp, telekas, riiulid, suur-suur peegel (üks toa sein on peeglit täis). Ja mis veel üli hea on, on see, et ma olen kõigist teistest eraldi. St mul on eraldi sissepääs..isegi lisakülmkapp siin ühes alumises ruumis ja veiniruumis on igasuguseid söögi-ja joogiaineid. Ma oleksin ka saanud sinna üles korrusle külalistetuppa minna, kuid seal pole mul peaaegu üldse privaatsust olnud ja samas pole ka ema-isa toa kõrval olla tahtnud ka! See on jama, et WC on ülemisel korrusel ja vannituba pean kasutama täiesti ülemisel korrusel, kus lapsedki pesus käivad. Ma olen üldiselt väga rahul siin alumisel korrusel, ainus asi, mis häirib on see, et kõik need sammud, mida seal ülemisel korrusel astutakse on nii hästi läbi kuulda. Kuigi ma võiksin hommikuti praegu veel kaua magada, ei saa ma seda teha, sest teiste astumine ajab mu üles. Mu tuba on täpselt köögi ja elutoa all. Muidu on meil veel kodus nunnu koer, kes on juba 13 aastat vana. Tal on kahjuks tagumiste jalgadega mingi jama ja ta ei saa vahepeal hästi kõndida..ja ta ei kuule ka enam hästi, aga ta on üli armas ja käib mul päev otsa järel ja tundub, et tal on hea meel, et ta üksi kodus ei pea olema. Vähemalt pole kasse majas. 

Minu sõiduvahend.

Auto, millega ma sõitma hakkan on ka päris vingelt suur. See on Ford Expedition. Üleeile käisin isaga sõitmist ka harjutamas, sest mul oli vaja basseinikaart teha, et saaksin lastega seal käima hakata. Siin linnas on kaks basseini, üks on siin lähedal kuskil ja teine on vist mingi beach pool kuskil rannas. Pereema sõidab meil siin üldsegi mingi lahtise autoga ringi Saab 93 vms oli see mark vist. Oleme sellega veits linnapeal sõitmas ka käinud, hästi ilus hele sisu on ja päris vinge on juuksed lehvides sellega ringi kihutada. Auto ise on punane. Mu džiip on ka punane. Mingid punasearmastajad vist. Pereisa sõidab aga suht kosu autoga ringi. Sakasa auto VW Jetta. Ma isegi ei tea, mis aasta auto see on, aga mitte mingi väga uus. Ja mis kõige naljakam. Nii pereemal kui ka pereisal - mõlemal on tavalise käigukastiga autod, mitte automaadid. See on küll siin USAs suht haruldane nähtus. Tavaliselt on siin kõigil automaadid ikka. Õnneks see Ford on automaat. Mitte, et ma manuaaliga sõita ei oskaks, aga siin linnas oleks see küll suht piin. Siin on iga risti peal STOPP märk ja miljon valgusfoori. See auto, millega ma sõitma pean on mingi mega laev. Väljas vaadates polegi nii suur, aga kui sisse istud, siis on ikka metsikult suur ja kõrge. Samas see kõrgus on hea, siis ongi hea ülevaade. Käigukang on ka ju rooli küljes, mitte tavalises kohas, see vajab harjumist. Õnneks on autol GPS peal ja igasugused andurid ka, kui tagurdad jne. 

Terrass ja tükike aeda.

Nii palju siis minu kodust, perest ja autodest. Ma praegu lõpetan ja üritan kindlasti rohkem pilte teha, et teile siia hiljem neid üles riputada. Meil hakkab nüüd kohe isadepäeva pidu siin, kuhu kõik pere sugulased kokku tulevad..ja pean ka vist viisakas olema ja üles korrusele kobima. Varsti hakkab jälle pihta see minu tutvustamine ja siis on kõigil kindlasti sada küsimust Eesti ja kõige muu kohta. Mul on sellest suht villand juba. Terve selle nädala olengi ennast tutvustada saanud ja küsimustele vastanud. Aga noh, mis mul muud ikka üle jääb. 

Järgmise kirjutamiseni!

Sincerely yours,

Merit :)