Hellõu, hellõu! Ma ei teagi, mida teile siia kirjutada, sest midagi märkimisväärset hetkel juhtunud pole..aga üritan miskit teile siiski lugemiseks leida...
Mida ma tänaseks teinud olen? Kuni tänaseni on päevad tegelikult suhteliselt lihtsad olnud. Aga see-eest siiski väsitavad. Tavaliselt olen vähemalt lõunani vaba olnud ja siis lapsed kas koolist üles korjanud või siis bussipeatuses vastas käinud. Peale seda oleme aias mingeid mänge mänginud. Nende mängudega on nii, et alustame korvpalliga, jätkame jalgpalliga, lõpetame pesapalliga. Pesapall on ühtlasi ka Dereku lemmik ja minu jaoks kõige mittelemmikum. Mitte, et mulle selle kurikaga palli lüüa ei meeldiks, sest sai seda ju ise ka väiksena Aasa tänavas maja taga kogu maja lastega MEGA palju mängitud. AGA, kuna meid on nii vähe..ainult kolm või isegi ainult kaks, kui Gwen seda mängida ei viitsi, siis tähendabki pesapalli mängimine suures osas seda, et Derek lööb palli ja mina viskan talle seda ja jooksen nagu koer sellel pallil järel :D Okei, täna ta oli eriti viisakas ja küsis isegi, et kas mina tahan ise lüüa alustuseks :)
Hmm, mis veel. Me oleme mõnel mänguväljakul ka mängimas käinud ja homme on see tähtis päev, kui lastel kool läbi saab ja täis töömaraton pihta hakkab ehk pikad päevad lastega üksinda kodus võivad alata. Praegu mõtlen õudusega, et mida me küll tegema hakkame. Aga õnneks on meil siin basseinid ja rand, mis meid vist päris palju hädast välja aitavad. Homme on üks bassein alles esimest päeva lahti ja me juba lähme sinna ja lapsed ei jõua seda ära oodata! Mina ka tegelikult, sest tahaks juba kiiremas korras endale pruunimat jume peale saada ja samas on seal 100x kergem olla ka, sest neil on seal sõbrad ja ma ei pea pidevalt välja mõtlema, mida nendega teha. Samas ma ei pea siin kodus ka nagu koguaeg tegevusi välja mõtlema, sest põhiline on see, et nad lihtsalt üksi poleks ja nad üldjuhul oskavad ise ka endale tegevust leida, aga lihtsalt kuidagi kummaline on lihtsalt niisama istuda.
Mida ma lastest arvan? Ma arvan, et need lapsed on võrreldes teiste nende vanustega tegelikult tohutult iseseisvad. Nad saavad ise endale söögi kätte, teavad, mida tahavad ja oskavad kõike ise teha. Derek oskab isegi pesu pesta :D ja kuivatada (pesumasina ja kuivatiga). Mis kõige tähtsam, neil tundub isegi mingisugune kohusetunne olevat. Ilmselt tuleneb see ka asjaolust, et neil pole kunagi au-pairi olnud ja nad ongi pidanud kahekesi suhteliselt palju ise hakkama saama. Üleüldse on tore näha, et siiamaani ei ole ma nende vahel isegi suuri tülisid ja nääklemisi näinud ja nad suhteliselt hoiavad üksteist ja vaatavad üksteise järele. Üks asi, mis minu olemist raskemaks teeb, on see, et nad pole väga jutukad. Nad pigem nokitsevad enda ette ja seega on mul tunne nagu ma ei oskaks nendega midagi rääkida :P Äkki ma ei oskagi, ma ei tea. Aga siis ma jällegi mõtlen, et ega mul ka midagi teha pole, kui nemad ei räägi. Ja kui nad räägivad, siis neil on nii vaikne hääl, et isegi kuuldeaparaadiga ei oleks vist suurt midagi kuulda. Isegi ema peab pidevalt ütlema, et MIDA, MA EI KUULE MIDAGI. Aga jah, ma olen praegu küll nendega rahul ja loodan väga, et neil ka minuga igav pole.
Mis muutunud on? Ma arvan, et muutunud on minu olek siin majas. Ma tunnen, et ma olen kindlasti rohkem ära harjunud ja kuidagi mugavam on olla juba. Mul ei ole enam imelik nendega koos telekat vaadata, õhtuti niisama istuda või siis süüa ja üleüldse niisama toimetada. Loomulikult ei tunne ma ennast veel täiesti omas kodus olevat, aga asi on ikka suuresti paranenud. Loodan, et varsti on kõik veel igati mugavam ja kodusem. Eile nt vaatasime pereemaga koos ühte siinset kuulsat teleshowd, kus üks naine otsib endale karja mehade seest uut kaasat. Ei, see ei ole selline lame saade, vaid isegi päris asjalik ja normaalne vaatamine. Naine kaotas enda mehe autoavariis ja sai siis teada, et ootab tütart. Nüüd ongi ta üksinda enda tütrega (juba 6.a) ja loodab leida endale korralikku meest. Bridget tegi mulle eile selle saate varasematest osadest korraliku kokkuvõtte ja kusjuures sain teada, et see on nii äge ja kuulus saade siin naabruskonnas, et tavaliselt käib ta seda isegi enda kõrvaltänavas elava sõbranna juures vaatamas. Eile oli ta lihtsalt nii väsinud, et ei viitsinud minna.
Muutunud on ka see, et ma olen nende loomadega siin vaikselt jälle harjuma hakanud. Ei ole enam väga imelik, et mitu jänest hüppab aias korraga ringi ja oravad jooksevad pidevalt edasi tagasi. Arvan, et suve lõpuks olen ehk isegi juba kitsedega harjunud. Eile oli näiteks selline juhus, et sõitsin siit enda tänavast välja, et toidupoodi minna ja mida ma näen - kaks kitse koos väikse kitsetallega ülevatad teed ehk lähevad ühest aiast teise. Ja see kitsetall, see oli nagu Bambi - selline väike nunnukas valgete täppidega. Üli armas!!! Ja need kitsed ise ei ole ka sellised väiksed äbarikud, vaid ikka suured loomad, pool põdra suurusest kindlasti.
Mida me sööme? Kui ma alguses arvasin, et hakkab jälle üks väljas söömine pihta, siis tegelikult pole me veel tänaseks kordagi väljas söömas käinud. Pereema ja pereisa kokkavad kas vaheldumisi või koos ja nad on mõlemad väga head kokad. Kõik söögid on väga head olnud. Kuna suvi on käes, siis oleme ka mitu õhtut väljas grillinud. Aga nooo..Eesti lihad ja marinaadid ja muu grillimismaterjal on tuhat korda paremad olnud, kui need lihad, mida siin siiamaani saanud olen. Ma ei tea, milles on probleem, aga nii see on. Üks asi, mis mulle ei meeldi on see, et lihad kõrvetatakse suhteliselt ära ja mina ei suuda seda mustaks kõrbenud mõrudat liha süüa. Kuna neil oli köögis just remont ja kogu varustus on uus, siis tegi pereisa ahju proovimiseks ükspäev nt kahte erinevat pitsat..ja need olid VÄGA-VÄGA head! See pidigi tema speciality olema - pitsad! Ja grillitud maisitõlvikud - uuuuuuuuuuuh, kui head. Seda sain ma pidevalt seal enda kunagises peres ka ja nendest tundsin ma isegi Eestis olles puudust. Need on tõesti ühed head asjad ja mulle väga sobib, et mu perele ka need meeldivad. Täna tuli pereisa koju ja oli mingist hiinakast läbi käinud ja meile valmis toitu toonud. Mu teine lemmik - hiina toit - millest eelmisel suvel ka kuidagi üle ega ümber ei saanud. Supper hea oli! Hommikuti on meil aga tavaline kerge sööming - kohv, võisaiad, hommikuhelbed, jogurt ja puuviljad.
Loodan, et viitsisite ikka lugeda ja polnud väga igav.. ja üritan lähiajal mõned pildid ka kuskil teha, et teile oma tegemistest ja ümbruskonnast paremat visiooni silme ette luua! :)
Bye,bye!
No comments:
Post a Comment