Labor Day weekend

Nädalavahetusel laste mängudel Derbys. Nii need asjad käivadki, kõik veavad enda toolid, söögid ja joogid kaasa ja leiavad endale meelepärase koha, kus istuda. Samas, meie seisime sel päeval enamus ajast staadioni ääres aia taga, et lapsi paremini näha. Pildil on vasakult poolt vaadates Heli endise pere kaksikud ja pereisa, siis minu Gwen ja minu pereisa. Heli eks pere oli ka seal sellepärast, et nende pere kõige suurem tüdruk on ka ergutustüdruk.

43 is my guy ehk Derek

Tegelikult mulle meeldisid need Derby võistkonna väiksed ergutajad kõige rohkem. Nende riietus on ka palju nunnum!

Trumbulli tšikid.

Mu essa kala siin!

Nad ei väsi kunagi..

Sellised krabid või vähid või kuidas iganes neid elukaid kutsutakse on siin. Mega suured. Meie tavaliselt püüame neid lastega niisama võrguga veest välja. Aga mõned osavamad püüdjad teevad nii, et ostavad poest toore kanakoiva, panevad selle mingisse puuri ja lasevad selle puuri vette. Ja kui puur veest välja võtta mingi 15-30 minta pärast on krabid seal sees garanteeritud!

Kuna täna pandi meie paljuarmastatud Tashua bassein kinni, mis tähendab, et hooaeg sai läbi, siis mõtlesime, et teel koju peame ka meie minema ja tegema oma viimased vettehüpped. Lõpuks oli nii külm olla, et panime autos soojenduse tööle. Täna oli üldse ilm juba grammikene jahedam ja õhtul läks pilviseks ka, homme peaks üldse äike olema. Nii et vist õigel ajal saan siit tulema. Kuigi..Eestis on ilmselt ikka hullem :P Ja hetkel on sellel pildil hüppamas minu pereema.

Rohkem pilte polegi sellest nädalavahetusest. Terve see nädalavahetus on üks suur paadiga sõitmine, kalastamine ja päevitamine olnud. Ka täna hommikul läks pere paadile ja kuna mina tegin oma pikka uinakut, umbes 9.30ni, siis olin just silmad lahti saanud ja äkki kuulsin enda uksel koputust. Ukse taga oli Derek, kes küsis armsasti, et kas mina ka nendega täna paadile jälle tulen. No ma lihtsalt ei suuda ära öelda, kui nii armsalt küsitakse, kuigi ma mõtlesin täna pigem kodus olla. Samas olen ma nüüd jällegi õnnelik, et läksin, ega siin kodus ka paremat teha poleks olnud ja sain päeva jooksul mitmeid väga häid senini tundmatuid kokteile mekkida ja üldse oli päris tore päevakene jälle. Tundub, et lapstele hakkab ka kohale jõudma, et minu lahkumise aeg on juba väga lähedal. Täna nt on tüdruk mind vähemalt 7 korda kallistanud ja öelnud, et ta hakkab mind igatsema. Ja õhtul ka nüüd, lihtsalt istusid rohkem kui tund aega minuga siin all, minu toas ja poiss tuli isegi ekstra pärast hiljem veel küsima, et kas mina ikka jalutan neid hommikul kooli. Tegin nalja ja ütlesin alguses, et ekäää, ei. Ja siis tuli kohe mossis nägu ja ämmm, whyyyyyy..please küsimus selle minu vastuse peale. Siis ütlesin, et otseloomulikult ma jalutan, kui nad seda tahavad. Ja siis oli juba poisil naeratus näol ja jeii hüüe suul. Oeh, seda ongi kuidagi kõige südantsoojendavam näha, et nad ise tahavad mind igalepoole kaasa ja tahavad, et ma nendega tegeleks jne. See tekitab tunde, et ma olen tõesti asja eest siin olnud ja kõik on korda läinud :)

Homme tuleb üks pikk ja tegus päev ilmselt. Hommikupoolikul üritan elamise kiirelt korda visata, laste pesud pessu panna ja siis ilmselt shopingule minna. Nii mitu kohta on veel käia vaja ja mitu asja vajavad ostmist, seega ma kujutan ette, et seda shoplemist jagub veel mitmeks päevaks. Kindlasti tahan siin laste tubades veel korda majja lüüa, enne kui lahkun ja pakkimine vajab ka alustamist juba. Uskumatu, et ma ei veeda sel korral siin enam ühtegi nädalavahetust. Üks asi, mis veel südamel on..on üks korralik väljaskäik. Usun, et see väljaskäik, kas jääb üldse ära või tuleb suht suvakas. Ainukene võimalus on ilmselt veel neljapäeval. Ei kujuta üldse ette, kuidas see välja töötab. Kui üldse. Sellest ongi kõige rohkem kahju, et ei saa Heli ja tüdrukutega korralikult hüvasti jätta. Väga kahju kohe.

Aaaa...ja täna juhtus veel see, et käisime jumalast juhuslikult linnas, kus ma eelmisel korral au-pair olin, kus mul see jube pere oli jne. Ehk Milfordis. Esiteks sõitsime ühest haiglast mööda, kust mina koguaeg mööda pidin sõitma, kui ma seda eelmise korra tüdrukut tema isa rannamajja sõidutasin. See on lihtsalt uskumatu, kuidas mõni asi lihtsalt ei lähe meelest ära. Mitu-mitu aastat on juba möödas ja mõni pood ja koht või tänav või isegi valgusfoor on lihtsalt nii hästi ikka silmeees, nagu oleks eilsel päeval sealt mööda sõitnud. Kõige naljakam oli see, et me möödusime ka täpselt sellest samast tänavast, kus ma eelmisel korral elasin..no ses suhtes, et sinna sisse me ei sõitnud ja maja ma ei näinud, aga siiski..üsna lähedal olime. Ja tuli välja, et minu pereema üks õde elas seal samas..sellel samal tänaval kunagi mitmeid aastaid tagasi. Kui hull. Ja minu pere on Milfordis mingitel üritustel suht tihti käinud ja jahiklubi teavad hästi..kus ka mina enda eelmise perega käisin, sest ka nemad olid seal jahiklubi liikmed, pluss mu perele meeldivad mitmed Milfordi söögikohad jne. Naljakas oli jälle seal autos rääkida nendest kohtadest, mida ka mina teadsin...see on nii hea tunne, kui tunned ennast nendega mingitel teemadel nii kodus olevana. St, et tead samapalju kui nemad, jagad mingit rajooni jne. Tegelikult ma tahan kas homme või ülehomme sinna Milfi nagunii tagasi minna, see on siit 15-20 minta ja seal on mõned head poed, mida meil siin pole. Ilmselt ma lähen teen ühe peatuse mu vana pere maja juures ka ja vaatan, kas näen mõnda tuttavat autot või inimest seal liikumas. Issand, nii lahe oleks neid kõiki näha ja vaadata, kuidas nad muutunud on :D

Sellega ongi minu tänased lood räägitud ja aeg jälle magama heita. Have a happy Tuesday!