Long stories in short

Tere Eeestimaa ja tere Eesti rahvas! Lõpuks ometi olen ma jälle siin blogimaailmas ja ütlen ausalt - jälle ei viitsi üldse kirjutada :D Hah. Eriti raske on viimasel ajal see enda kätte võtmine ja siia kirjutamine.Kuna mul on nii mitu juttu vahepeal kirjutamata jäänud, siis ma teen nii, et kirjutan nendest kirjutamata jäänud lugudest igaühest paar lõiku siia, et saaksite natukene aimu, millest ilma olete jäänud ja siis kui ma tagasi olen, siis saate kõige kohta pikemalt küsida :)

Esimene suur uudis - täpselt 11 päeva pärast on minu siit äralendamise päev ehk Eestisse naasmise tähtpäev. Suur uudis on see sellepärast, et keegi muust ei räägigi kui sellest, et kui vähe mul ikka siin olla on jäänud ja kui kiirelt see aeg läinud on. Mis on tegelikult ka tõsi. See aeg on tõesti väga-väga-väga kiirelt läinud. Teine suur küsimus on kõigi siinsete elanike poolt see, et kas ma tulen järgmisel suvel tagasi. Oeh. See on koht, kus ma jätan vastuse võlgu, sest ma ei tea ise ka ju, mis seal Eestis saama hakkab või ei hakka. Ainus õige ja asjakohane vastus oleks, et eks aeg näitab. Kindlasti ei tule ma tagasi lihtsalt lapsi hoidma ja siin suve veetma. Kui ma tagasi otsustan tulla, siis kavatsen endale siin midagi kindlamat leida ja ikka pikaajalisemad plaanid luua. Tegelikult tundub, et ma ei saa ise ka veel aru, et ma peaksin hakkama aegsasti juba kohvreid pakkima. Täna küsis pere õhutöögi ajal, et mida ma veel selle vähese aja jooksul teha tahaksin. Ma olin lihtsalt sõnatu. Esiteks sellepärast, et ma isegi ei olnud veel mõelnud, et okouuuu, viimased nädalad ja viimased tegemised on ees. Ja teiseks sellepärast, et tegelikult on siin sada asja ja kohta, kuhu ma tahaks jõuda, aga peaaegu mitte miski pole selle aja jooksul enam saavutatav. Üks kindel asi, mida ma PEAN kindlasti tegema, on veel kord New Yorki jõudmine. Seda ma loodan, et saan Heliga eesootaval nädalavahetusel kindlasti ära teha. Muud aega selle jaoks lihtsalt polegi enam. Teine asi, mida veel vähemalt 1 korra teha tahan, on paadiga sõitmas käimine. Ja kolmas asi on see, et tahaks ühe korra veel ühel ägedal peol kusklil käia. Pluss pere ootab, et ma nendega tuleksin nädalavahetusel pereema ema juurde, kus on paarty. Kuna järgmine esmaspäev on kõigil vaba, sest on Labor Day (vist peaks mingi töörahvapüha vms olema), siis tehakse vanama juures mingi istumine. No sinna minemine on ka selline asi, millelt ma ise ka puududa ei tahaks, sest see oleks ju viimane võimalus minu pere suguvõsa veel näha. AGA vott just see ongi koht, kus juba jama tekib. Mul on juba eesootavaks nädalavahetuseks liiga palju asju ja ma ei kujuta hetkel ette, kuidas ma kõik asjad ära saan tehtud. Muidu ei oleks midagi, aga pereema enne just küsis, et kas ma saaksin reede õhtul meie lapsi vaadata, pluss veel ühe pere lapsi (2 poissi, kes on u sama vanad, kui Gwen) - need on siis selle pere lapsed, kellega minu pere vanemad välja lähevad. Noooo ilmselgelt ma ei öelnud jälle ei, sest ma ju isegi olen selle nädala nagu printsess, kes on kuni 3.40ni vaba, sest lapsed on koolis juba. Täna oli essa päev! Ja see reedene õhtu ongi juba rikutud. See tähendab, et mina reedel ilmselt välja ei saa. Samas ei tea ma ka seda, mis päeval täpselt see vanaema pidu on..ja oeeeeeeeh..ma ei tea, kõik on sassis hetkel ja ma ei taha isegi mõelda sellele, et minu viimane väljaskäik ära jääks või New Yorki minek ära jääks või siis paadisõit ära jääks või siis see suguvõsa nägemine. Loodame, et kõik õnnestub, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!!! :)

Okei..ma asun nüüd asja juurde. Ma täna pilte ei hakka panema, üritan selle postituse homme päeval teha. 

Esiteks oleme me lastega vahepeal mitmel korral rannas käinud ja mitte nii palju enam basseini ääres. Ei, asi pole selles, et ilusaid päevi poleks olnud, vaid pigem selles, et lapsed on vist tüdinud sellest basseinist ja istuvad tihti parema meelega kodus. Ilmad on meil ka ikka väga ilusad olnud ja ka selleks nädalaks näitab ilmateade vaid päikest ja ikka vähemalt 27 kraadi sooja.

Teiseks oleme me siin lastega erinevaid muuseumeid külastanud. Jah, ma kujutan ette, mis mõtteid see tekitab teis kui ma ütlen sõna muuseum. St et tavaliselt on muuseumid igavad ja harva juhtub see nali, et muuseum võib kaasahaaravalt huvitav ja õpetav olla. Aga siin on nii. Siin on peaaegu igas linnas mingi selline koht, nagu meil on Eestis Ahhaa. Ja need ongi need muuseumid. Ma isegi ei tea, miks need siin sellise nimega on. Aga tavaliselt on need sellised majad, mis on mitme korruselised ja erinevad korrused on erinevatele teemadele pühendatud. Nt ühel korrusel on esindatud asjad, mis on seotud bioloogiaga, teisel korrusel astronoomiaga, kolmandal korrusel mehhaanikaga, muusikaga jnee. Lapsed saavad läbi erinevate mängude ja muude vidinate ise kõike läbi teha ja proovida ja sageli on veel nii, et mingit nuppu vajutades räägib sulle mingi hääl veel kõike olulist mingi kindla nähtuse kohta ja kindlasti on iga asja juures ka informatsioonitahvel. Mis pole sugugi igav ja üksluine, vaid samamoodi kaasahaaravalt ja lastele huvi pakkuvalt üles ehitatud! Lisaks on seal kindlatel kellaaegadel veel erinevatel teemadel erinevad infotunnid, mis on lihtsalt kuiva info edastamise asemel üles ehitatud kui omaette etendused. Muidugi on seal ka mõningaid asju, mis on aastatetagused ja ripuvad kuskil lae all jne, et ehk sellepärast siis ka selline nimi nagu muuseum. Meie käisime Discovery Museumis, neid on ka väga paljude erinevate teemadega ja sellest olenevalt ka teiste nimedega. Eestis võiks ka sellised kohad olla. Tundub, et lapsed õpivad seal päris palju ja samal ajal on neil veel fun ka. Täpselt selle muuseumi kõrval oli veel seikluspark ka. See oli selline, nagu umbes Otepääl on vist. Ma küll ise pole seal Otepää omas käinud, aga nii palju kui piltidelt näinud olen, nii palju tean. Igatahes Derek ütles kohe ära, et eiiiiiiiiiii, tema ei lähe never sinna üles rippuma :D ja Gewn oli see, kes oleks andnud kõik, et sinna üles saada ja turnida. Kahjuks oli see nii kallis - 50 dollarit Gweni vanusele (hinnad olid vanuste järgi) ja meil polnud sellist raha kaasaski..hiljem ütlesid vanemad ka, et see naltš jääb kahjuks ära.

Liigun siis edasi enda lugudega. Järgmisena mainin ära, et sain NY kuulsas Bronx Zoo-s käia!!!! Jeiii! See oli üks asi, mida ma suve algusest teha lootsin. Juba kuulsin suve alguses, et mu perel on aastapass ja nad käivad suht tihti seal. Ühel päeval võtsimegi ette ja sõitsime Bronxi linnaosasse. Oeh, seal sai nalja ka. Enne kui loomaaeda sisse läksime, tahtsime seal ühes kuulsas võileiva restoranis söömas käia. See restoran ise asub jubedas kohas, suht getos (Geto on linnaosa kus on sunnitud elama vähemusgrupid sotsiaalsetel, majanduslikel või õiguslikel põhjustel. Tänapäeval nimetatakse getodeks igasuguseid vaeseid linnaosasid. - pidin selle lisama, et teil parem pilt silme ette tekiks), aga seal pidid mega head saiad olema jnee..nooo hakkasime siis seal getos ringi sõitma, ühest tänavast teise jnee. Esiteks meil see GPS jamas ja me ei leidnud õiget teed üles. Sõitsime seal risti ja rästi ning lõpuks läksid pereema ja pereisa raksu, sest pereisa tahtis auto parkida sinna, kus minu pereema meelest oli kõige vargate rohkem ja jubedam koht, kus nt rehvid kohe läbi torgatakse ja auto lömmi pekstakse. Hahaaa, noo see oli nüüd natukene muidugi üle paisutatud, aga suhteliselt selline linnaosa tundus küll seal olevat. Esiteks me nägime ju seda põhi gängsterit ehk mingi löömakamba bossi..mina ei saanud midagi aru, aga äkki pereema paneb, et eiiiiii, ärge vaadake, sellel mehel on see kambabossi jakk seljas..MINA EI JULGENUDKI VAADATA JA SEEGA EI NÄINUDKI SEDA JAKKI. Nüüd ma ei teagi, millised need välja näevad, aga ilmselt oli see mingi gängstajakk, millel oli mingi vastav kiri peal. No peale seda ei julgenud ka minu pereisa enam sinna tõesti enda autot jätta :D Nii..siis mu pereisa valis järgmise tänava, aga mu pereemale see jälle ei sobinud. Ta ütles, et tema küll siin enda laste ja blondi Meritiga välja ei astu ja lisaks olevat see tänav liiga kauge ka sellest söögikohast. Igatahes nii me seal jamasime ja lõpuks viskas pereisal kopsu üle maksa ja ta ütles, et viskab meid loomaaeda ära ja meie söögu seal..tema läheb üksi sinna gängstaparadiisi tagasi ja sööb seal enda võileibu :D Ja nii juhtuski. Oeh..see oli tegelt täiega äge kogemus jälle. Eelmisel aastal Californias olles me kuulsime samamoodi, et sellised linnaosad on olemas jnee...ja nüüd ma usun, et on! Seal on reaalselt see, et kui sa ütled neeger valel ajal vales kohas või kui su nägu lihtsalt kellelgi ei meeldi või kui sa oled liiga valge vms...siis võib vabalt keegi enda põues olevat tulirelva välgutada! Jube vaadata, kuidas seal maja on majas kinni ja inimesed lihtsalt löövad oma aega surnuks trepil istudes ja mööduvaid inimesi ja autosid vaadates ning kommenteerides või neile vilistades. 

Loomaaed oli ise väga vinge, nagu oli ka arvata. Kahjuks on see nii suur kompleks, et me ei jõudnud sellest vist pooltki läbi käia. Mu kõige lemmikumad jäind nägemata - pingviinid ja delfiinid. Selle üle olin ma pikka aega väga kurb, aga eks pean nagunii sinna kunagi tagasi minema. Polegi tore, kui kõik head asjad korraga ära näeb. Samas sain ma väga mitmeid huvitavaid loomi siiski näha ja pilte tegin ka. Ma ilmselt laen homme ainult mõned üksikud pildid sellest loomaaiast ülesse, sest ma tegin jälle nii palju pilte ja ei jõua neid kõiki nagunii teieni toimetada. Seega mõned parimad (oeh, ma ei taha mõeldagi sellele, kuidas ma homme seda valikut tegema hakkan :D)! Üks äge koht, mida ma varem üheski loomaaias näinud pole, oli liblika aed. See on selline kinnine aed, kus on hästi palju taimi ja kus on ka hästi palju erinevaid liblikaid ringi lendamas. See oli täiega selline muinasjutuaed. Nagu kuskilt raamatust. Kõnnid nende liblikate keskel ja nad lendavad sulle õlale. Teine huvitav asi oli üks rong, mis viis sind vabasse loodusesse tiirule. Sellel rongisõidul võis näha jões ujuvaid suuri-suuri kalu ja kipkonnasid, vabalt ringi jooksvaid tiigreid, zebrasid, kaelkirjakuid, elevante ja muid taolisi loomi. No ses suhtes, et mingid aiad ja tarad neid ikka on, et neid üksteisest eraldada,  aga neil on meeletul hulgal ruumi ja neile on püütud tekitada tunnet, nagu nad elaksid justkui vabas looduses. Taolisel sõidul olen ma ka kunagi Florida loomaaias käinud ja pean nentima, et see Florida oma oli palju vingem. Esiteks seal käisime me ringi tõelise safari autoga ja jõnskusime seal auto kastis nagu turistid keset tolmust küla. Tee oli ka hästi auklik ja autojuht oli maailma naljakaim, kes oskas kõike seda nähtut seal nii elavalt ja naljakalt edasi kanda. Seega võib öelda, et see rongisõit nii vinge ikka polnud. Loomaaia päev lõppes sellega, et käisime tagasiteel ühes kuulsas pitsakohas pitsat söömas (ÜLI HEA!) ja siis pere näitas mulle kahte eelnevat maja, kus nad elanud on. Üks asub Fairfieldis (mis on minu praegusele elukohale lähemal) ja teine Stamfordis (seal kus Heli nüüd elab) ja mõlemad on üli hea asukohaga, esiteks on ookeanile nii lähedal ja see Fairfieldi maja oli veel täiesti kesklinnas ka...Victorias Secret paistis seal tänaval nt, pluss palju pubisid ja mõnusaid väiksed poekesi..kaubanduskeskused,  toidupoed..Oehh. Seal oleks mulle meeldinud elada! :) Aga ses suhtes küll, et see praegune maja on kõige ilusam ja suurem ka vist. Ja maja ümber on ruumi ka kõige rohkem. Ja siis sõitsime me tagasi mingit teed pidi, kus mul oli nii suur äratundmisrõõm. Ma olin Heliga seal ju minu esimese USA visiidi ajal nii palju ringi sõitnud, siis kui ma selle enda hullu pere juurest ära tulin ja Heli juures peavarju sain. Siis ju sõitsin seal Darieni (linn, kus Heli sel ajal elas) ümbruses nii palju temaga ringi ja need kohad on nii mällu sööbinud. Nii äge oli targutada, et jaaa, seal on kesklinn eksju, ja seal see kool ja seal see rand jneeee...mu perel oli ka nii, et wow, sa tead nii hästi seda piirkonda :) Jesss, üks asigi, mida ma siin väga hästi tean! Ja ega see loomaaia õhtu veel ei lõppenud..ei-ei. Siis läksime Westporti (need linnad asuvad kõik ookeani ääres üksteise järel ühe kiirtee võrra all pool meie praegusest elukohast), pereisa arvas, et mulle võiks seda kohta näidata. Nemas said seal pereemaga kunagi esimest korda kokku ja siis see on n-ö nende pleiss. See on selline pubi, mis asub jõe peal. Ulbib seal ja nädalavahetuseti on karaoke ja muud esinejad. Kahjuks meie olime seal esmaspäeval ja rahvast üli palju polnud, aga ega see koht tühi ka polnud. Tegime mõned koksid seal ja siis suundusime lõpuks koju. Pikk päev oligi õhtusse jõudnud ja olin nii palju näha saanud :) Aga kahjuks minu silmarõõmu, kellega mina seal pubis esimest korda kohtuda oleksin võinud - teda ei olnud seal. Keegi ei tea, kus ta on..

Hmm..kindlasti on mõni lugu veel, aga hetkel nagu ei meenu. Viimased nädalavahetused olen Stamfordis Heli juures olnud ja oleme kohalikes kohtades väljas käinud. Midagi märkimisväärset juhtunud pole. Inimesed ikka küsivad meie juuste kohta, et kas need on ikka päris ja komplimente ikka vahepeal tuleb, aga mingit ülemäära vinget pidu enam olnud pole. Muidu on klubid ja pubid ikka väga ägedat rahvast täis tavaliselt ja võib ainult arvata, kes mida kus omab ja kellel missugune äge elu on. Tõesti, mõned inimesed on kohe sellised, et juba peale vaadates saad aru, et okeiii..LÄHEB HÄSTI mõnel. Üleelmisel nädalavahetusel tšillisime Heli vanaema ja vanaisaga ka ringi (ehk Heli eks pere vanaema ja vanaisa, kes on tegelikult originaalis päris Šotimaalt. Ka nemad on siia kunagi illegaalidena tulnud.), ostsime Heilile uue telefoni, nad viisid meid õhtust sööma jne. Nad on lihtsalt kõige toredamad inimesed, kelle jaoks on Heli kui nende oma laps ja mina kui Heli sõbranna olen samahea kui nende perekond samuti. See, kuidas nad räägivad, mida nad räägivad, kuidas nad hoolivad - supper! Helil on vedanud! Aitavad Helil auto saada, kooli asju maksta, üldse toeatavad igakülgselt. Aaa...ja eelmisel pühapäeval käisime veel teiste Heli ekspere sugulaste juures. Ehk siis selle sama vanaema õe laste pool. Üks vanaema õe lapselaps läks ära Californiasse õppima ja seega oli tema ärasaatmispidu. Mina sinna minna ei kavatsenud, et perekondlik asi jne, aga vanaema ja vanaisa ning Heli ei läinud kodust enne ära, kui mina ka ennast korda teen ja nendega autosse istun. Ja mul on hea meel, et seda tegin. Nägin jälle, kuidas mingi väike unistus ja selle kuidagigi üles ehitamine võib lõppeda sellise kena eluga. Neil on uskumatult ilus maja, nad ise on nii toredad ja õhtu jooksul öeldi meile sada korda, kui toredad ikka eestlased on ja kui ilusad neiud me oleme, pluss veel see, et kõik võtsid mind (mina, kes ma nägin neid esimest korda) nagu kedagi, keda nad ammusest ajast tunnevad ja kõik olid üli lahked, uurisid minu elu ja olu kohta, lahkudes soovisid kõike head ja muidugi oodatakse mind ka nende poolt siia tagasi :) Pluss need musid ja kallid, mida kõigile selle õhtu jooksul jagada tuli. Võib öelda, et ma hakkan sellega juba vaikselt harjuma. Heli on jumalast kodust selle tervitamise musi ja kalliga juba, aga ..no mina. Ma ei viiitsi. Esiteks ma unustan koguaeg ära selle põsemusi :D ja siis veel head aega põsemusi ja see ei ole üldse nii eestlaslik..aga jah, tegelikult on see väga armas asi, mida teha ja kindlasti võiks kõik seda eestis ka teha. Esiteks on see popp ja noortepärane ning teiseks tekitab kohe lähedasema ja soojema tunde inimeste vahele. Sõbralikuma tunde! :)

Vist ongi praeguseks ühel pool nende juttudega. Kaks nädalat, mis mul jäänud on, püüan siin kodus igasuguseid majapidamistöid teha ja ka aias midagi korda saata, et see nii umbrohune enam ei oleks :D ja ega mul tegelikult ilmselt palju rohkem aega üle ei jäägi, st et päev on ikka sisustatud, ainus vahe on see, et lapsi pole kodus. Tööd on ikka. Samas hea, et on, muidu mul oleks imelik palka saada, kui ma midagi tõesti üldse ei teeks. Muidugi on mul veel siin vaja kohvreid täiendada ja mitmeid shopingukohti külastada, aga ma isegi ei viitsi seda eriti ette võtta, sest see poes käimine ajab lihtsalt närvi, sest neid ilusaid asju, mida hing ihaldaks, on lihtsalt LIIGA PALJU. Kuna ma nüüd lastega päeval koos olla ei saa, siis üritan nendega õhtuti trennides kaasas käia. Peaks mainima, et neil on päris hull see graafik. Hommikul ärkavad u kell 6.30, koolis on kuni 15.40ni ja siis hakkavad kell 17.30 kohe trennid, mis lõppevad alles kell 19.30. Koju tulles peavad nad sööma, õppima ja pesus käima ning peale seda kohe voodisse minema. Need trennid raskendavad nende päevi ikka mitu-mitu korda. Kusjuures kuni oktoobri lõpuni on selline graafik! 

Nii, nüüd ma küll lõpetan, sest see postitus on juba liiga pikk, et keegi üldse lugeda viitsiks. Palun nüüd HÄSTI palju kommentaare, et ma järgmist postitust juba palju suurema õhinaga teha tahaksin :D Küsige küssasid ka, mis tekivad! Ja hoidke palun pöialt, et mul see tulev nädalavahetus kuidagi niimoodi välja kujuneks, et ma kõik enda asjad tehtud saaksid ja käimised käidud saaksin! :)

Päiksepaistelist ja sooja päeva Teile!

Teie M I R R (or) M I R R (or) on the wall ;D